Transformatsioon – mis see on?

Sa ei pruugi isegi aru saada, mis sinuga toimub ja sa enamjaolt selle protsessi ajal ei saagi aru. Sa võid arvata, et nüüd on lõpp, või nimetad sa seda ebateadlikult depressiooniks, kuid väga sügavaks, kus sa ei väljugi kuid voodist. Võid arvata ka, et hakkad hulluks minema. See kõik võib hallata sind transformatsiooni ajal.

Kui sa oled selles ennast ära tundnud, siis ma õnnitlen sind, sa oled muutuste teekonnal ja kõik mis sellest protsessist sünnib, saab ainult teha sind vägevamaks kui olid enne seda.

Selleks, et inimene saaks paremaks muutuda peab ta kogema painavat protsessi, sest vaid see avab teda tõeliselt, see annab talle tõelise tunnetuse ja mõistmise, mis käib läbi luust ja lihast ja hingesopi kõikidest kodadest. Vaid siis ta teab mis maitse sellel on ja suudab seda ka ajas teistele selgitada. Kes pole seda kogenud ei suuda seda kirjeldada. Mõistus ei saa aru mis asi see on. Milline maitse on elul, hingamisel, armastusel, rahul, vaikusel, õnnel, usaldusel ja üksindusel. Need võivad avaneda eraldi, kuid miskit avaldub ja see on individuaalne.

Miks ta siis tuleb? Mõnel tuleb, mõnel mitte. Seda ei saa ise tekitada või tellida. See tuleb täpselt siis kui oled selleks valmis. Kui ta on tulnud, ei saa sa temaga midagi ette võtta, sa saad olla lihtsalt kogu selles olukorras ainult lubamises. Siinkohal võitlemine, streikimine, millegi ette võtmine on enda murdmine ja lõhkumine ja eluprotsesside vastu võitlemine. Hing transformeerub täpselt siis kui ta on selleks valmis. Alateadlikud ettevalmistavad tegevused kestavad enne transformeerumist aastaid ja see on kirjutatud sinu saatusesõlmedesse. Siis kui ka sinu teadvus on alateadlikult võimeline mõistma toimuvat niipalju, et lubab sellel kõigel juhtuda. Minu puhul on veel olnud nii, et on isegi võimaldanud mul vedeleda kuid selles paines, ilma, et oleksin selle kõrvalt pidanud tööl käima. Pealegi olen pidanud kolm korda transformeeruma, millest viimane oli kõige pikem, murdvam, rängem ja totaalne. Ilmselt eelnevad olid sellele ettevalmistavad ja tutvustavad.

Nagu valgustumine, mis on omaette teema ja mida ma pole veel kogenud. Seega mul oleks seda ka keeruline teile selgitada. Tean, et ka see väljendub erinevalt, kuid samuti polevat see mitte lihtne kogemus, nii nagu me oma illusioonis ette oleme suutnud kujutada.

Nagu sa sellest kirjeldusest aru said on see väga kurnav aeg ja emotsionaalselt väga raske. Siin on sul kaks teed. Üks tee on positiivne tee, kus sa saad teadlikumaks, mõistvamaks, sinu elutunnetus muutub, iseloom muutub, sinu keha reageerib ka teisiti ehk võib öelda, et reageerib välisele vähem ja oled rahulikum ning positiivsem, energeetika muutub, huvid võivad muutuda. Teine tee. See on see tee kui sa hakkad murdma. Selle tagajärjel võivad aktiveeruda hirmud, sest teadmatus hirmutab ja sa pole lubamises. Selle tagajärjel võivad tekkida vaimsed probleemid, millega kaasnevad ka sotsiaalsed probleemid, mis ei pruugi enam lahkuda.

Nagu sa näed on need totaalsed äärmused ja seega pole vaja neid endale tellida või ette kujutada. Sa saad aru kui need on möödas ja sa oled olnud lubamises. Kui sa teinekord ei mõista, mis sinuga toimub siis usalda. Usalda alati elu, ta teab. Meil ei ole niisugust ettenägemise võimet, et teada, milleks elu meile katsumusi seab, kuid hiljem kui need on möödas, siis me taipame, milleks need head olid.

Õnne tunne on tühi, seal pole midagi. Kurbus on aga täidetud ja sealt saame alati enda jaoks teadmisi kaasa.

Transformatsioonis, nagu ma kirjutasin, võib toimuda vanast endast täielik lahti ühendumine, nimetan seda selliseks tundeks, et kõik justkui kukuks küljest ära. Midagi ei kõneta, kõik justkui kaob. Isegi mõte ei liigu, täielik nullpunkt. Emotsionaalselt oled ka nullpunktis. Sa nagu ei taju ega tunne enam midagi. Miski ei tekita mitte mingeid tundeid, või vastupidi on tunded nii ülevad, et sa oled sellest kõrgendatud ahastuse vormis. Need tunded pole need mida oled enne kogenud või on kõik justkui korraga virr varrina su sees ja sa ei näe otsa ega äärt. Äärmus võib tekitada enneolematut hirmu ja ka haigust, millest ei pruugi inimene terveneda, sest nii ühe kui ka teise varjandi puhul võib immuunsus langeda. Sellel ajal võib tunduda, et probleem ajab probleemi taga. Sa võid tunda ennast haigena, kuigi sa seda pole ja sa ei suuda tõusta voodist.

Sinu energiad muutuvad sellel ajal tugevasti ja selline puhastus, nagu ka kõiksugune puhastus, kurnab sind. Võivad kaduda mineviku mälestused, või hakkad neid mõistma hoopis teisiti. Sa võid kardinaalselt muuta oma suhtumist olnud olukordadesse, ellu ja oma tegevustesse. Mingid asjad võivad hoopis kaduda su mälust ja sa hõljud justkui mingis udus, kuhu ka vahel keha kaob. Sa oled ise kuskil mujal ja on vaid eksistents.

Selle perioodi muutused võivad väänata kõvasti, kuid kui oled lubamises vabastad need ja transformatsioon saab toimuda positiivselt. Kui aga jääd transformatsiooni kinni, pole võimalik sellel protsessil positiivset tulemust tekkida. Paanikas mõistus lammutab, siis ta ei tea mida ta teeb ja kõik luhtub. Võimalik Jämejala teekond.

Kui sa tunned, et sa ei saa midagi aru mis sinuga toimub, sest mõistus tahab kõigest aru saada, siis on normaalne kui sa midagi aru ei saa. Ära püüagi. Mõistad kindlasti, kui see kõik on läbi.

Transformatsioonis muudad sa sõidu kiirust ja kõrgust, nagu lennukis. Võib olla ebamugav. Kõrvad lähevad lukku ja paha võib ka olla, aga sa harjud, sul on selleks aeg. Sa lendad aga lennukit ei ole ja sa ei tea, kas oledki enam kontaktis maaga. Sa näed seda taevaste eredat valgust tunneli lõpus mitte silmadega, vaid sa tajud seda. Oled lubamises, et saagu mis saab. Sa oled nagu ühenduses lülitiga, kus vahepeal lükatakse energia ehk vool sisse ja vahel välja ja siis lisatakse sagedust, mis on harjumatult ebamugav. Vahel on tunne terav ja täpne, siis jälle laiali valguv ja udune.

Lõpuks aga õnnis, vaba, kandev, usaldav, armastav, tasakaalus rohkem kui kunagi varem. Nagu jumalikus voos hõljumine pilvepadjal, kuid kindlalt hoitud ja kaitstud.

Kui sa tunned ennast ka siin ära, oled juba seda kogenud siis sa tead millest ma räägin. Kui oled protsessis, siis ma loodan, et see aitab sul mõista, et sa oled turvalistes kätes. Luba, usalda ja kõik saab korda. Sinust saab parem inimene ja sul on taas mida enda uues kehas avastada. Kui sa pole veel midagi sellist kogenud, siis see on sulle teadmiseks ja meelde jätmiseks tuleviku tarbeks.

Oma transformeerumiste järgselt olen pannud kirja lood, mis valgustavad neid tundmusi ja muutusi minus. Kirjutan alati omal moel ja viisil, seega pole oluline põhjalikult aru saada, vaid pigem lugu lugedes tunnetada. Transformatsioonide kulminatsioonid on toimunud mul suhteliselt lähestikku viimase 10 aasta jooksul. Üks neist alateadlikult ettevalmistavaid tegevusi teinud 23 aastat.

1. Kirja pandud 23. juuli 2019.

Soov olla armastatud.
Soov olla armastatud on olnud nii tugev.
See on tekitanud illusioone ja loonud meeltes pilte ideaalist.
Soov olla armastatud oma lähedaste jaoks on viinud selleni, et ülev tunne surus käpuli, nagu palves inimese, nagu koera, kes truult käske täitis ja soovis alalõpmata meelehead teha.
Selgus, et hoolivus, alandlikus, soov aidata, rõõmu valmistada ja pidev meelespidamine ei aidanud.
Soov olla armastatud päädis ikka tundega, et seda pole.
Puudus ajendas küsima.
Miks, miks kallid, pole teis armastust minu vastu?
Sellele vastati vihaga, peksti läbi, aeti välja nagu koera, kes polnud oodatud…!
See aga valgustas meelt, lõi selgeks pildi silme ees!
Millise õigusega nõuan armastust?
Millise õigusega soovin olla armastatud?
Millise õigusega arvan, et suudan pugeda kellegi hinge ja sulatada selle ning valada täis armastusega?
Milline isekus, miline egoism!
Tean nüüd, et armastus mu sees ei kustu ja lõõmab endiselt, kuid nüüd olen vaba ootusest ja lootusest.
Tean, et armastust ei saa sütitada seal, kus hing ja süda on müüritud ning loodud illusioon « õigest»!
Seda saab sütitada vaid endas ja lihtsalt olla selles imelises tundes.
Siis see tunne levib nagu salapärane hommikuudu, sinna kus seda oodatakse, sinna kus seda vajatakse. Saan olla see kes olen – ei keegi ja samas kõik ning minus on tasakaal ja rahu.
Lähedastest on saanud inimesed, nagu iga teine siin maailmas. Nad väärivad armastust, kuid kas on suutelisus armastust vastu võtta?
Egol võivad olla omad plaanid.
Lugu on näidanud, et avatud, rahulik ja armastust täis hing võib olla hirmutav, sest see on midagi tundmatut ja hullumeelselt vaba.
Kuidas sellesse suhtuda, kas karta või vastu võtta?!

Sellest ei tea mida oodata!
Nii nagu lill vajab puhkemiseks aega, nii ka meie…

2. Kirja pandud 13. august 2019.

Kuidas ma vaevlesin alkoholi küüsis.

Alkohol näitas mulle ennast varakult. Mäletan teda juba lapseeast. Toredad lookas laudadega nõukapeod, mida saatis Alkohol.

Ta oli siis rõõmus, tantsu ja tralli täis, kuid siis ta ei tulnud veel minu ellu. Ta hiilis kavalalt, siis kui mul sai olema perekond.Alkohol tõstis pead, mängis, oli lapsemeelne, abitu ja tõi minust välja hirmsaid tundeid. Tundsin, et selline abitus paneb mind valvama, kontrollima, jälgima, et ta ei kukuks, et ta ei vigastaks ennast.

Talle tegi see aga nalja ja muidkui tõstis tuure. Uskuda teda enam ei saanud, antud lubadused sama lihtsalt võeti. Tehti pättusi siis kui mind polnud. Alkohol varastas paljaks kodu. Kandis tavaari mööda küla laiali, et küla saaks pidada saagipidu. Alkohol hullutas mind kuniks haistsin teda juba uneski ja võpatasin üles tema tõese olemuse üle ka seal.

Olingi hullumas, kartsin, ei mõistnud salajase eliksiiri väge. Tahtsin teda peatada. Võitlesin temaga. Hüüdsin, et miks ta ei mõista!

Temast sai minu vaenlane. Alkohol vaid irvitas ja näitas oma vastikuimat poolt. Sisises inetusi ja jändas edasi. Tundsin kuidas ma haigestun, muutun abituks, võimetuks ja minu süda soovis viimses raevus plahvatada. Diagnoosiks oli Alkoholiviha. Olin maoli maas.

Taipasin, et hirm kaitseb, hoiab tagasi. Ahastusest palusin Jumalat!

Kuid Alkohol ei kadunud…

Pidin kaduma mina. Mina, kes nii kartsin, olin usaldamatu ja ahastust täis, sünnitusvaludes. Olin põhjade, põhjas…

…Kuni sünnitasin, et võitlemine ega põgenemine pole lahendused. Lahendus oli teha kõik risti vastupidi. Tajusin, kuidas tervenesin ja Alkohol leebus, muutus vaikseks. See ei tulnud äkki, vaid ma surin Alkoholi jaoks. Minus sündis uus elu, mis andis uue hingamise ja vaatenurga. Leebusin nagu lapse ema ulakat armastusega silmitsedes. Armastus laienes. Tänaseks on meil head suhted, laseme üksteisel elada ja olla õnnelikud, mõistame teineteise väärtusi ja vajalikkust. Oleme vabad üksteise tegemistest.

See kõik toimus minu karskes olemises, kus minust sai karske alkohoolik, kogu vihkamises ja paanilises hirmunud appihüüdes.

Vaid nii, minnes kaasa hirmsa tundmatu loomaga, kuni äärmuseni välja, kuni täieliku põhjani, ära söömiseni ja kaugemale veelgi. Sinna, kust sai vaid alata valgusrikas uus elu, kindel tee, uus suund, mõtestatus, laiem vaatenurk, rahu, vaikus. Vaid sealt ja ainult sealt, kuhu keegi vabatahtlikult minna ei soovi…

Põhjast!!

Siit ilmselt tulebki Alkoholi «toost»,

Põhjani!

3. Kirja pandud 22. juuli. 2020.

Teadvustatud transformatsioon.

Mis siis vahepeal toimunud on?

Suhtesagedusel on kõik küljest kukkunud.
Oksad, lehed, väädid, okkad…

Ego väänlemised selles vallas on kadunud. Kui ütlen, et olen «surnud» siis ei valeta. Ilmselt pole keegi seda suremist märganudki. Seepärast, et vaikust märkavad vähesed. Selline on see olemine, mis niisugusena tundub sisemiselt. Eelolevale rahu seisundile ning kõigest loobumisele on saabunud täielik kadumine. Minu keeles taas uus transformatsioon.

Algas see kõik ikka ego väänlemisega. Talle ei meeldinud, ei sobinud, polnud nii nagu ta ootas…

Kuid nähes, et miskit ei muutu tekkis depressioon. Viis täielikku nullpunkti. Ei teadnud enam mida soovin ja kas üldse soovin või kes soovib. Sinna lisandus, nagu eelnevast vähe oli, enda ilma jätmine maistest hüvedest, leppimine olemasolevaga. Isegi toidu suhtes ei vajanud muud kui vaid krõbeleiba, suvikõrvitsat ja võid. Maitsed neutraliseerusid täielikult. Need muutusid puhtaks ja peeneks.

Aeg lendas.

Kui siis lõpetuseks tegi elu jällegi väljakutse. Tabasin ennast taas keerulisest olukorrast. Nagu inimene, kes kõnnib köiel ja ikka juhtub, isegi proffil, kui tasakaal kaob.
Kuid seekord tajusin, et polegi midagi öelda, miskit ei kõnetagi, raskus puudus. Kõik oli läinud. Vabaks lastud. Polnud etteheiteid, pretensioone, meeldimist, mitte meeldimist…
Toimus täielik aksepteerimine, mõistmine. Tasakaalutuse tunne kadus ja oli selge, kindel tunne.
Ego oli suhtesageduselt kadunud! Keha vaid valas viimased pingetilgad.
Kuid kui toimub «suremine», siis sellele järgneb alati sünd. Ilmaliku elu eluring.
Minust on saanud taas uus inimene. Balanseerimisoskus, paindlikus, tasakaalukus aina kasvab.

Selgituseks mõistujutule saan ma öelda, et kõiksugused teematamised, mis tõmbavad välja tunnetelaviinid kadusid. Sisimas on vabanenud ego soovid, kukkunud küljest ning ei oota enam midagi. Ei jaksanud enam kinni hoida ja ka piitsa vibutada.

Ego on vaikne.
Ja siis märkasin kuidas elu avasüli mu poole pöörab ja soovib üha enam emmata. Ja nõudjagi sai teise keele. Nõudis vana jätkumist. Piitsa puudumine tekitas hirmu, kuidas edasi. Pööras pilgu endasse, sest viha ja hirmu peeglist enam vastu ei paistnud. Polnud ju ego kaitsjat, vastuhakkajat. Polnud kedagi.

On vaid puhta südame kiirgus. Hinge armastav embus. Ka taevased ulatasid selle kõige peale käed ning kingitusi voolab!
Vaikus on nauditav. See ei ärrita, sest see ei kisenda enam.
Ta hellitab ja hoiab, paitab ja tohterdab, et jaksaksin vastu võtta järgmiseid katsumusi. Sügav tänukummardus nende eest!

Ja mis muud kui edasi!