Usaldades elu.

Mida on selle all mõeldud, et usalda elu?

Mõistus pärsib tihtilugu oma suurte hirmusilmadega mõeldes tulevikule meie soovid. Soovide surnuaed muud kui kasvab seoses realiseerimatusega. Me kardame teha samme, mis pole sündsad ühiskonna silmis, kardame eksida, sest koolis on nii õpetatud. Kui eksisid ja said halva hinde, õpetas see, et ei tohi eksida. Kuid kuidas saame siis elult kogemusi kui kardame eksida. Peame tegema just vastupidi. Olema totaalsed. Just eksimused õpetavad ja rikastavad vaimu kogemuste ja mõistmistega. Mõista, miks mõnda asja teha ei tasu või just tasub. Kogeme siis olukorda sügavuti oma kõikide meeltega, mitte ainult oma viie meelega. Kogetu salvestub meie teadvusesse. On muidugi ka neid, kes astuvad ikka ja jälle ühe ja sama reha otsa. Õppimata ja mõistmata midagi. Need elavad kui unes ja pole teadlikud oma tegevusest. Ütlen otse, lihtsalt lollid.

Näiteks kogemast takistab hirm, et me pole piisavalt täiuslikud. Mis on täiuslik? Mis on kellegi jaoks täiuslik? Jäädes ootama seda täiuslikuks saamist, jääb meil elus kõik tegemata. Täiuslikus ongi meie ebatäiuslikus. Sellist kombot nagu on indiviidil pole mitte kellelgi. Kui keegi ei mõista mis ma hirmude all mõtlen, siis hirmud on kõik negatiivsed emotsioonid ja tunded mis pärsivad meid tegutsemast. Mõistus leiab alati, miks midagi teha ei saa ja selle all on alati mingi hirm.

Suurim pärssiv hirm on aga surmahirm. Surmahirm on tundmatuse ja teadmatuse ees, mida toob järgmine samm, tulevik. Sellega tegeleb ka meie mõistus, elades kogu aeg kas tulevikus või minevikus. Selle kohta öeldaksegi, et elage hetkes. Kui jääme kuulama mõistust, ei saa me kunagi elada hetkes. Me ei tea kunagi mis elul on meie jaoks varuks. Elu on alati ettearvamatu. Kui kardame ilma jääda oma kehast, siis võiks öelda, et elu jääb elamata. Kui usume tõde, et elame vaid üks kord, siis me ei elagi, vaid sureme kogu antud elu. Kui usume, et keha on vaid kleit, mis vahetatakse iga reinkarnatsiooniga, aga teadvus elab igavesti, siis ei karda me elu ja saame elada täiel rinnal. Võime ka karta seda, et reinkarnatsioon on üks suur illusioon, mis kordub ja kordub ning iga suremise järel jõuame ikka ja jälle siia hädaorgu tagasi. Teadmata milliseid jamasid see uus kaasa toob ja kardame juba ette. Me peame siit hoopis pääsema ja selleks tulebki saada rohkelt kogemusi, et oma teadvust tõsta ja väljuda tsüklilisusest igas mõttes. Võtkem vastu kõik oma eksimused ja õnnestumised. Need on lihtsalt meie hinnangud olukordadele, mis aga tegelikult pole ei ühte ega teist, vaid lihtsalt kogemused.

Mulle meenub minu elu esimene teadlik seik, kui ma oma tugevast sisemisest tahtest, usaldades elu, liikusin oma sihi poole. Sügav nõukaaeg oli lõppenud ja vaikselt avanesid piirid, võimaldades ring liikuda ka Eestist väljaspool.

Need kes pole seda aega kogenud, püüdke nüüd mõista, et elate kogu oma teadliku elu vaid ühes riigis isolatsioonis ja ühes illusioonis. Nüüd avaneb teil võimalus kiigata kardinate taha. Mis seal toimub? Elevus, tugev kutse tundmatusse, huvi muu maailma vastu, selle vastu, kuidas elavad teised inimesed ja milline on muu maailm.

Niisiis. Naabritüdruk oli saanud kuskilt teada võimalusest minna Saksamaale lapsehoidjaks. Toona nimetati selliseid lapsehoidjaid au pairideks. Rahvusvaheline au pair klubi aitas noortel üle Euroopa leida tööd lapsehoidjatena ja õppida keeli. Naabritüdrukul olid juba paberid aetud ja sõiduni jäänud vaid kaks nädalat, kui mainis mulle, et läheb aastaks Saksamaale. Mäletan, kuidas minus tärkas jahikoera instinkt ja ma ei jätnud enne kui olin välja uurinud võimaliku sõiduks vajaliku.

Vaheseigaks see, et sõita oli võimalik kuhu iganes Euroopasse. Arutasin endamisi, kus ehk ma saaksin keeleliselt kuidagigi hakkama. Ainus mis peale jäi oli Saksamaa. Olin õppinud koolis saksa keelt, millest ausalt öeldes ei teadnud ma suurt midagi. Meie saksa keele tunnid möödusid 70 aastase õpetajannaga mööda klassi kummiliimipalli taga ajades. Poisid oli kummiliimist suure põrkepalli teinud, sest tollal polnud väikeseid hästi põrkavaid palle. Kui siis tund alguse sai, ilmus pall kuskilt välja ja kukkus mööda klassi põrkama. Poisid selle järel, et palli “liikvel hoida” ja õpetaja poiste järel, et “takistada poisse ja kinni pidada pall”. Nii see ralli kestis ja niisuguseks kujunes ka minu saksa keele oskus. Sellegi poolest ei jäänud ma siin ootama, kunas saab minust täiuslik keele valdaja, et olla vääriline suhtleja. See polnud oluline, oluline oli pääseda välja.

Dokumendid oli vaja kirja panna saksa keeles, postiga sinna ja tagasi saata, nii au pair klubiga kui ka leitud perega suhelda. Tahe oli nii suur ja ELU TOETAS. Naabrinaine oli saksa keele õpetaja, ta aitas mul kõik kirjad kirjutada ja nii ma ühel hetkel olingi suunal Eesti – Saksamaa bussis. Mulle oli saadetud perest, kelle juurde ma oodatud olin, foto, telefoni number ja aadress. Olin vajatud! Vaatamata puudulikule keeleoskusele. Nad ju tegelikult ei teadnud, kui puuduliku.

Tänapäevastele teadmiseks, meil polnud siis veel arvuteid ja mobiiltelefone. Suhtlus käis arhailiselt, kirja teel – ümbrik, paber, postmark viisil. Suhtlemiseks kulus nii mõnigi kuu. Lauatelefoniga sai ka vahel vajadusel helistada, selleks pidin naabrinaist kauplema, et keegi oskaks rääkida.

Jätsin oma perega hüvasti ja sõit algas. Reis sujus kenasti, kõik uus tekitas elevust. Jõudsin öösel kella ühe paiku Stuttgarti- lõuna Saksamaale. Mäletan, et bussijaam oli tühi ja pilkaselt pime. Vaatasin bussiukse vahelt välja, ei kedagi. Bussijuhil oli ka imekombel mingi telefon bussis. Mitte nagu mobiil. Bussijuht ei osanud sõnagi saksa keelt. Võtsin ennast kokku, et helistada, kaugel pererahvas on. Olin kokku pannud jutu, kui juhtub selline olukord olema. Ma ei tea kust ma selle peale üldse tulin. Helistasin oma vaeg saksa keeles. Ich bin Luule. Ich bin hier!! ( Ma olen Luule. Ma olen siin!).

Vastati kiire sorava jutuga, millest ma sain aru vaid seda, et nad on teel ja oodata umbes tund aega. Buss oli varem sisse jõudnud, rahvas juba laiali läinud. Vaid mina ja bussijuht. Ja siin ulatas ELU mulle taas käe. Bussijuht lohutas, et ma ei pea veebruarikuu jahedas ja pilkases pimeduses pererahvast ootama. Bussijaam oli ka juba suletud. Saksa pedantsus. Tal oli veel toimetamist ja ma sain bussis oodata. Nad tulidki ja me kohtusime. Sõitsime teadagi miks vaikides. Minul aga suu naerul õnnest teadmatuse ees ja selle ees, et olin pääsenud välja.

Selgus, et koht kuhu sõitsime oli küla, mis asus Stuttgartist suht kaugel. Stuttgarti  külje all oli väikelinn Ludwigsburg ja selle külje all Remsek Hohdorf, tänavaga Fuchsgrube ( Rebaseurg ehk süvend!) meie sihtkülake. Alles täna seda kirjutades taipasin, et juba siis olin valmis hüppama tundmatusse urgu – rebaseurgu!!

Sain olla kuskil nädala juba pere juures, kui soovisin sõita Stuttgarti au pair klubisse. Tahe oli nii suur kohtuda teiste omasugustega, teades, et Saksamaal on ju ka teisi eesti inimesi.

Olin oma vaatevinklist kaasa võtnud saksa-eesti sõnaraamatu, sest mulle tundus, et oluline on mõista mida pere räägib ja soovib. Selgus aga, et vastu ei oska ma midagi öelda. Vaid pakkusin tumma naeratust, noogutust või viibet. Perenaine kammis läbi kogu saksamaa, et leida eesti-saksa sõnaraamat. Elu oli armuline, leidiski. Sain siis vajalikud sõnad ritta, et selgitada soovi sõita au pair klubisse, mis asus nagu juba ka mainisin Stuttgardis. Perenaine ei teadnud ju minu kogemustest mitte kui midagi ja minust endastki suht vähe kui vaid nime ja päritolu. Ta trükkis mulle A4 peale kaardi Stuttgarti metroost kuni klubini, lisas bussiajad. Andis selle mulle pihku ja adjöö. Hakka minema.

Metrooga olin sõitnud vaid korra lapsepõlves, kui emaga Venemaal sugulasi külastasime. Ja kaarti lugesin vaid siis kui perega metsas seenel käisime. Siis see kaart asus minu sees. :-)

Hakkasingi liikuma. Teadmata midagi. Puhas leht. Lihtsalt suur tahe minna, pani liikuma. Teen sammu sihi poole ja vaatame mis saab.

Meenutan, et oli veebruar ja õhtuti pilkane pimedus. Istusin küla bussi, mis viis väikelinna Ludwigsburgi. Sealt edasi pidin istuma metroosse. Siin oli esimene koht, mis oli minu kui umbkeelse hullu seikleja rist.

Kuidas ma tean kus pool on Stuttgart? Kas tuleb metrooga paremale või vasakule sõita? Keelt ei tea, kuidas küsida. Mõeldud tehtud, spontaansus ruulib. Minu küsimus: Stuttgart…ja käeviibe häälitsusega vasakule, Stuttgart…ja käeviibe häälistusega paremale. Sain selge vastuviipe, et paremale. Superinimesed, heatahtlikud ja mõistvad! Ilmselt näinud igasuguseid, mitte nagu meie Eesti väikelinnad…:-) Siia otsa vaheseik, kui olin juba tagasi tulnud. Märtsikuu kevadpäike oli väga ere ja  panin linna minekuks päikeseprillid ette. Mäletan kui mulle kodukandis kaks piigat vastu jalutasid ja valju häälega kommenteerisid, et vaata hullu, kevadel päikeseprillidega. Kommentaari saatis pikk naer mööda tänavat. Muu maailm juba toimis ammu päikeseprillidega igal ajal. Kanti ka klubides kui aksessuaare. Täna on see nii tavaline. Kes siis on hull? Massile ikka see, kes eristub millegagi.

Usaldades ronisin metroosse. Lugesin iga peatuse nime. Peatus Stuttgart, rahvas hakkas väljuma, mina ka. Liikusin massiga kaasa, teadmata kuhu. Ma ei märganud ullikesena ja lillelapsena kinnisest riigist sedagi, et metrootunnelist viitavad tänavate sildid väljumist Stuttgarti erinevatele tänavatele. Marssides massis, kuhu läks enamus, läksin ka mina. Jõudsin tunnelist välja. Mu ees laius suur lõpmatu park, seisan, vaatan kaarti ja mõistan, et olen jõudnud kogematta täpselt õigesse kohta. Edasi vaja liikuda otse läbi pargi. Teed otse aga ei paistnud. Park vaegvalgustusega peaaegu pime, inimtühi, täis pimedaid nurki. Meenus seik lapsepõlvest. Kõhe jutt jooksis mööda selga. Ütlesin endale: «Hea kui jõuan klubisse, kuid kuidas ma tagasi saan, pole mul aimugi.»

Kuhugi oli laiali voolanud minuga tunnelist väljunud rahvamass ja ma seisin pilkases pimeduses ihuüksi. Seisin ja mõtlesin, justkui oleks ees sõjatandem. Ma ei teadnud, kas jõuan eluga teisele poole parki. Igas põõsas võis keegi olla. See oli mu elu esimene teadlik kord, kui sisemine tahe jõuda sihtkohta oli nii suur, kergitades esile tohutu usalduse elu suhtes. Vajadus võttis oma lõivu. Ütlesin, et saagu mis saab. Kui pean jõudma klubisse siis jõuan, kui ei pea, siis nii on. Tundsin tohutut usaldust ja andusin elule. Selle tundega liikusingi edasi. Süda kloppimas rinnus. Liikusin peaaegu pimesi, teadsin, et liigun, muud ei näinud midagi. Nagu alalhoiust enda suhtes, justkui mingis vatis. Vaatamata üldse mis toimub ümberringi. Vaid siht.

Kui park oli seljataha jäänud, teadsin, et olen kohal. See oli suur tänutunne ja kergendus. See etapp on tehtud!

Ruum oli rahvast täis. Kuulda oli aktiivset suhtlust. Prantslased, ungarlased, sakslased, poolakad jne. Istusin. Nähes uut nägu tuldi kohe uurima, kust ma tulen. Noored olid väga avatud ja rõõmsameelsed suhtlejad. Olin sattunud enda jaoks koju. Tundsin ennast nii hästi. Olin hinges seda nii igatsenud. Kogesin aina, kuidas elu mind armastab. Ja usute või mitte, selles seltskonnas istus EESTI TÜDRUK, KES ELAS MINU KÜLAST ÜKS KÜLA EDASI!!! USKUMATU!!! SUUREL SAKSAMAAL!

Minu küsimusele, et kuidas ma tagasi saan, tuli vastus.

Sellega aga asi ei piirnenud, teades mind kui ullikest. Sõitsime kenasti tagasi, kuid mida ma ei teadnud oli bussipeatuse nime meie väikeses külas. Ma polnud selle peale tulnud, et kirjutada ülesse. Olin kuidagi alateadlikult õppinud asju märkama ja mul on väga hea piltmälu. Mul jäi peatus, kust peale tulin meelde, kuid mitte nimi. Nimedega on mul siiani igavene jant. Vabandan nende ees, kelle nime ma endiselt üle küsin või valesti ütlen. Tüdruk kellega olin tutvunud teatas, et oleme jõudnud minu külla ja, et vaadaku ma nüüd peatust. MA EI TUNDNUD OMA PEATUST ÄRA!!! Sõitsin tema juurde. Ime inimene see tüdruk kellega ma tutvusin. Ta mõistis milles asi oli. Küladevaheline buss tegi tiiru kord ühtepidi läbi külade, kord teistpidi ja seetõttu oli mulle kõik võõras. Ta elas minust peatuse kaugusel kõrvalkülas. Oli viimane võimalus tema juurest minna viimasele bussile, mis tegi samapidi tiiru, kui ma läksin Stuttgarti. Piltmälu on mul hea. Pidin tundma ära oma peatuse või jääma kahe küla vahele ööse kell kaksteist. Taas tuli otsustada ja riskida. Riskisin ja jõudsin kenasti tagasi, tundes ära peatuse.

Kui ta vaid praegu loeks seda lugu ja teaks kui suurt rolli on mänginud minu elus. Gaili kui sa kuuled!! Sa oled minu elupäästja.

Möödusid kuud. Minu keeleoskus oli poole aastaga nii võimsalt arenenud, et oskasin keskastme tasandil rääkida. Keskastme tasand on kui oskad ka kaasa rääkida ametnike keelt ehk mitte ainult argijuttu. Pere oli üllatunud sellisest hüppest. Ei saa öelda, et ma istusin ja õppisin. Sugugi mitte. Täna nimetatakse seda keelekümbluseks. Nii ma kümblesin selle keele selgeks, lihtsalt olles selles keskkonnas. Pean siinkohal mainima, et lapsed on parimad õpetajad!! Meil oli ka võimalus saksamaal ülikooli juures, programmi raames, tasuta, saksakeele kursuseid võtta. Seda tegin ma lihtsalt inimestega tutvumise soovist. Nagu teada, ei hakanud mul ju koolipingist suurt midagi tuupimisega külge. Külge hakkas vaid Saksamaa ülikoolist lühike, korpulentne Portugali poiss, kes teatas, et ta võtab mu naiseks ja sõidame ära Portugali. Tema on otsustanud. Mõistsin kuidas Portugalis asjad käivad. Naise arvamus siin ei loe, kui mees on otsustanud. Tänasin teda sellise žesti eest, kuid muidugi ei käinud see minu kultuurilooga kokku. Ta solvus ja lubas enam mitte kursusele tulla. No mida ma sain teha. Tema valik.

Kui siis sellest elu usalduse seigast kord perenaisega juttu tuli, pidi ta minestama, kui kuulis, kuidas ma seda läbisin. Ta ei teadnud, et meil Eestis metroosid pole. Rahustasin teda. Siis juba ise itsitasin kogu selle loo peale.

Terve Saksamaal elatud aasta tundsin ennast nii elusana. Iga päev oli elus ja uus.

Jutustasin oma loo selleks, et mõista, mis tähendab usaldada elu. See on igaühe sisemaailmaga väga tihedalt seotud. Usun siiralt, et enamusel teist on olnud sedalaadi lugusid. Kuid teinekord me ei oska neid seesuguselt avada ja taibata mis toimub. Usaldades elu, õpime usaldama ennast. Me ei näe ju mis on järgmise nurga taga, kuid elu näeb ja teab. Iga samm mida teeme oma hirmudele vastu, vabastab meid nendest illusioonidest ja nad kaovad. Tahe on tugev liikumapanev jõud. Kahekümnendates kannab see kenasti, sest siis on aeg hakata ennast avastama ja tundma õppima.

Täna olen ma selle kogemuse eest ja julguse eest endale tuhandest tänulik. Olen tänu sellele kogemusele avastanud TEADLIKU USALDUSE ELU VASTU  ja seeläbi ka usu endas. Räägitud lugu jättis unustamatu kogemuse mu hinge, et aastaid hiljemgi mäletan seda kui eilset päeva. Ta andis mulle aimu, mida tähendab usaldada elu, et elu teab. Isegi kui meie silmis juhtub mingi asi minema mitte hästi, siis see on meie hetkearvamus ja hinnang. Me ei tea milleks meil seda vaja oli ja mis sellest kujuneb. Targutame tihtilugu tagant järgi tarkusi. Kuid elu on ettearvamatu, me ei tea kunagi, kuidas me mingisuguses olukorras käitume ja miks nii käitume. Mõnda loksutab elu korralikult, kuid ta ikka ei märka. Teisele piisab vähesest, et näha ja mõista. Sellepeale ju öeldaksegi – igale oma. Elu teab aga täpselt, milleks meil mida vaja on, et saaksime areneda ja avarduda viiest meelest kaugemale, et siis julgeksime ise oma elu juhtida. Teades, et kõik on illusioon. Alustuseks tuleb julgeda vastu võtta kõik, mis elul on pakkuda. Aksepteerida ja siis minna lasta.

On kaks teed, üks tee on sirgtee, lage, nagu Ameerika lõputu trass. Tee kõrval on mõni kaktus lagedal väljal, kõik on kaugele paista, paljud sõidavad mööda seda teed siia – sinna. Vaade on avar, kaugele ulatuv, te teate mis on tee lõpus, sest seda teed on palju käidud. Kõik on teada, iga nurgatagune.

Teine tee on džungli tee. Teie ees on džungel nagu müür. Te ei tea sedagi, mis on lehe taga kui seda liigutate, et teha esimene samm. Seal pole teed, te peate ise selle leidma – tegema. Iga nurgatagune võib üllatada. Kõik on tundmatu. Te ei tea mis teid seal ootab, te ei tea sedagi, mis on teekonna lõpus.

Ja teilt küsitakse millise tee teie valite?

Nendele küsimustele antud teiepoolsed vastused selgitavad teie kohta paljutki.