Kuidas leian tõelise enda ja vabanen piirangutest?

Kirjutan teile oma kogemustest ja hetkedest elust, milles tunnen elu mõtte olemust. Need hetked on mind väga aidanud ja usun, et aitavad ka teid. Sõnades on keeruline edasi anda sügavust. Tajun tihti, et teatavate tundmuste edasi andmiseks pole sõnu. On vaid sõnade kogum, mis annab aimduse. Ma ei kirjuta seda endale, nagu kunstnik, kes loob alati teistele. See on teile kõigile. Kes satub lugema, siis see pole juhus. Juhuseid pole. Sulle on siin sõnum.

Kunstnik ei tea kunagi, mis lõplikult kujuneb. Ta avastab ennast läbi loomingu. Luues loob ta endale üllatusi, ta on julge katsetama tundmatusega. Jaa, midagi võib äparduda, kuid äpardusest võib kujuneda midagi hoopis uut ja ainulaadset. Midagi, mis polnud planeeritud. Kunstnik ei planeeri, ta loob, on protsessis. Kunstnik mõistab elu, seega on avatud muutustele, ära andmisele, võidule, kaotusele, tõusule ja mõõnale, hävinemisele ja taasloomisele, sest elu on selline. Pole tähtsust mis juhtub, võit või kaotus, mõlemad on ühtviisi arendavad. Pole neist paremat ega halvemat, tegevus on protsess. Ta ei hinda võitu heaks ja kaotust halvaks. Ta lubab endal teadlikult läbi elada pettumust, uskmatust, kahtlust, igavust, igatsust, apaatiat, kurbust, meeleheidet jne. Seetõttu tunduvad kunstnikud tihtilugu arusaamatud ja emotsionaalsed. Kuid selline lubamine annab kunstnikule hingesügavuse, taipamise, avanemise, vabaduse, armastuse, rõõmu, julguse, sära, kire, tõelisuse ja elu värvid, mille ta laotab teile vaatamiseks oma teosesse.

Heategu ei tee inimesest veel head inimest. Inimene on see, mis toimub, sest ta pole surnud olevus. Inimene pole ei hea ega halb, temas on peidus kõike. Armastajat, petjat, tapjat, hoolijat, varastajat, annetajat jne. Inimene ei tea ju kuidas teatav olukord teda käituma paneb. Näiteks sõjaaja nälg võib panna ta varastama, enamus lapsi proovib elus korra varastada jne. Tunnista seda, võta omaks, see teeb sind vabaks.

Näiteks soovid uurida, kas oled keha. Keha saad katsuda. Mõte pole keha, sest teda ei saa katsuda. Mõtted on kui pilved, nad tulevad ja lähevad. Sa ju ei haara igast mõttepilvest kinni, see ajaks su hulluks. Päevas läbib teaduspõhiselt sind umbes 60 000 ja rohkemgi mõtet. Sa haarad sealt need mõtted, mis sind kõnetavad. Kui soovid uurida, kas sa oled keha, siis esita endale küsimusi. Mõte ei ole keha. Teda ei saa katsuda. Kuidas on siis nii, et oled rohkem mõte kui keha? Kui on mõte, mis asub kehas, siis kes on mõte ja kus olen mina? Kas tasub nii vaadelda? Te peategi nii tegema, kui soovite saada õnnelikuks. Tehke läbi ja vabanege sellistest mõttemustritest. Need mõttemustrid pole teie omad, milleks neid hoida ja kurvastada nende jauramise pärast.

Lihtne näide, kuidas me keerutame mõttega ennast hulluks. Näiteks naine küpsetab pirukat perele, keda ta väga armastab. Pirukas kõrbeb põhja. Naine kurvastab, et pirukas kõrbes põhja. Sealt liiguvad aga mõttekeerutused kahe kõrva vahel edasi. Kogu pirukamaterjal on hukas, peab kõik ära viskama, milline kadu. Miks mul nii juhtus? Ilmselt pole ma hea kokkaja ja ei oska perele süüa teha. Mis nad sellest arvavad? Kuni selleni, et nii ootab meid ees nälg ja lõpuks sureme kõik nälga…. Nii ketrab ta oma mõtteid kuni hirmu haripunkti – surmani ja selleni, et teda keegi sellisena ei armasta.

Meile ei õpetata elu elamise kunsti, mis meid õnnelikuks teeb ja aitab jõuda endani. Endas on aga peidus kõik mida igatseme – õnn, armastus, vabadus, rahu, vaikus, rõõm. Meile õpetatakse hinnangud andma ja kahe kõrva vahel elama. Kuuleme nii enda kui teiste kohta pidevalt arvamusi, et kes missugune on. Arvatakse teistest teadvat kõike ja ollakse seejuures veel nii kindlad nagu jälgiks inimesi iga päev binoklist. Hinnanguid andvad inimesed ei tunne ennastki aga teavad täpselt kõike teistest. Ebakindel inimene võtab aga hinnangud omaks. Juba lapsepõlves öeldu salvestame enda omaks, selles eas, kus alles hakkame ennast uurima.

Süsteem ongi selleks loodud, et inimesed endast kaugeneksid ja kasutaksid vaid hinnanguid ja mõistust. Me kõik oleme sama süsteemi viljad. Meie vanemad, esivanemad jne. Vaatamata sellele, on hingi, kes märkavad ja teadvustavad toimuvat. Selline avar märkamine on justkui katkematu liin, mis ikka kuskilt välja imbub, et inimestel aidata vabaneda negatiivsusest ja leida rõõm. Kohalolu ja hetkes olemine aitavad näha ja neid olekuid on ka vaja n.n. treenida. Paljudele on need terminid arusaamatud. Kui sul on tekkinud küsimused leiad sa ka vastused.

Enda kohta kuuled elu jooksul paljutki. Algab see juba kodust, siis lasteaed, koolis saad eelnevatele hinnangutele veel lisa, järgnev elu, töö jne. Nii kujuneb arusaamine enesest. Kuid kas sa tõesti oled see, mida arvad olevat?

Kuidas need arvamused endast siis kujunevad? Näiteks kool. See asutus ja seal toimuv tekitab palju küsimusi. Kui sa ei mõista õpetaja selgitust, saad teada kui loll sa oled ja karistuseks numbri kahe. Õpetajad ei arva kunagi, et nemad on rumalad, kui laps ei mõista selgitatut. Neile pole õpetatud sedamoodi vaatama. Kuigi oskamatus lapsele selgitada nii, et too mõistaks, on õpetaja koht arenguks. Paras väljakutse on õpetajal pidevalt leida uusi viise parimateks selgitusteks. Elu on selleks parim koht laste eripära tundma õppides. Pingutus viib välja harjumuspärasusest ja nõuab muutumist. Õpetajagi on ju samast süsteemist inimene. Kooli seadus süsteemilt on hinnangute andmine ja õpetamine hinnanguid andma. Nii õppisimegi, kuidas sellisele, kes ei mõista, tuleb karistuse korras koht kätte näidata ja tembeldada, kui osutub avaramaks hingeks, keda me ei mõista. Praegu eriti väga eredalt esile tulev nähtus.

Meenub seik, kui kool kuulutas välja, et uuest aastast hakkab võimaldama e-õpet. Registreerus vaid üks laps, kes oli eelnevad klassid e-õppes läbinud. Tal oli väga hea teadmine, kuidas asjad on kenasti sellises keskkonnas toiminud. Vajadusel oleks ta saanud ka oma kogemusi jagada. Tänapäeva mõistes pole see aga endiselt vastuvõetav, et lapsel on midagi tarka öelda, millest täiskasvanul abi oleks. Õpetajatel oli kohustus selgeks saada moodle programm, et selle kaudu lapsele õppimist edastada ja suhtlust pidada. Terve aasta jooksul ei suutnud õpetajad  programmi omandada, laps kannatas nende oskamatuse tõttu ja kaotas terve aasta. Peale selle kaotas alandusest motivatsiooni ja mõistis, et ka täiskasvanud võivad elus vigu teha ja olla hoolimatud. Süsteem annab õpetajatele eelise, sest nad on ju täiskasvanud, kõrgelt haritud ja justkui ametiga kaasneb autoriteedi tiitel. Lapsele öeldi, et pole hullu, tee see klass uuesti, nüüd on neil ka rohkem õpilasi. Kool sai lapse eest pearaha, aga laps kaotas terve õppeaasta ja ka motivatsiooni.

Nõuka ajast pole suurt midagi inimlikust seisukohast muutunud. Käsku pidi täitma, mis siis kui sa ei mõistnud, milleks sa teatavat asja tegema pead. Küsimuse eest lajatati «selgituseks» kaks, saadeti ukse taha või liikusid nagu tola vahetunnis mööda koridori kellegi klassikaaslase käest kinni hoides ringiratast. Niigi istusid terve tunni nagu Viiburi sõjakooli kasvandik.

Selgitati milleks on koolivorm  vajalik ja kuidas see ühtekuuluvuse tunnet loob, lisaks mingid märgid. Teisest küljest aga kõik kokku meenutas kolooniat või vanglat. Numbrid puudusid vaid seljalt ja nimesildid. Miks seda selline energeetika kandis, sest kõik oli sunduslik. Kui ühtede eesmärkide nimel kanname ühesuguseid särke, siis on sellel hoopis teine energia. Seal on rõõm ühiste tegemiste üle.

Öelge, mis meetod see sundimine ja karistamine on? Kui sa pole elus näinud sidrunit ja sul kästakse kirjutada sidrunist, millest sul pole aimugi. Siis esmalt sa soovid mõista, mis on sidrun, mida sellega teha saab. Elu meile aga ei õpetata. Pole oluline, mida sellega teha saab. Käsku on vaja täitma õppida. Kui sul on küsimusi ja sa ei täida käsku siis saad karistada. Vale, õige on koolide põhiõpe.

Mida me sellest oleme õppinud kui vaadata ühiskonda eriti praegu? Kuidas mõistame teisi ja käitume teistega? Kas me nii õpetamegi inimlikkust? Kas me niiviisi oleme saanud parema ja targema ühiskonna? Inimesed ikka materdavad üksteist ja saadavad tuleriidale. Kui nad ei mõista miks teine inimene teisiti mõtleb, oskavad nad seda lahendada vaid teise inimese jõulise paika panemisega. Välja viskamisega, tembeldamisega, narrimisega jne.

Meie haridussüsteem vorbib küll kõigist professoreid. Kiidetakse kõrgete tulemuste eest aga maailm on aina rohkem lolle ja debiile täis. Miks?

Koolisüsteemil on reitingud, kui palju peab olema tasemel õppureid omal skaalal. Nad ei tea elu väärtstest midagi, sest neile pole seda teadmist antud. Ka õpetajad pole õppinud, kuidas olla inimlik-empaatiline, mis loob autoritaarsust. Nad ei tea, et nende eeskuju, nagu ka vanemate eeskuju, on lapsele õppeplatvorm. Piits ja präänik ei aita. Aga nad on ka võrgus, süsteemis. Süsteemis treenitakse vaid aju aga inimlikus, empaatia, loovus ja tõelise elu teadmised jäävad tahaplaanile. Inimesed ei tea sedagi mis on armastus, nad arvavad et see on seks, diil partneriga, abielu ja veel palju veidrat!

Omal ajal saime tümitada iga eksami eel. Õpetajad karjusid ja halvustasid meid kooris. Selgitasid kui lollid ja debiilid me tegelikult oleme, kes nagunii eksamit ära ei tee. Meil ei jäänud muud üle kui öeldagi endale, et olemegi lollid ja debiilid – sellisest vastuvõtust, et jah need omadused võivad meis olla, hakkas kohe kergem. Täna ma mõistan millise pinge all õpetajad ise olid. Nad ei pidanud vastu ja hakkasid oma pingeid eksamieelselt välja valama. Ikka välja, sest keegi pidi ju süüdi jääma. Ei teadnud ka nemad, et asi ju neis endis üles kerkinud hirmude tulem, millest sõltus kooli pädevus. Nende töö näitas ju tulemust. Jäime muidugi vaatamata sellele ellu, kuid inimesed ei tea ikkagi, kuidas emotsioonidega toime tulla. Ei oska lahendada probleeme, endas üles kerkinud hirme, võtta vastu negatiivseid tundeid samuti nagu positiivseid. Inimesed ei esita küsimusi, kust see kõik tuleb? Miks ma tunnen ennast seesmiselt halvasti, mis iganes ma ka ei teeks?

Arvestage alati sellega, et iga vastutulev inimene elab läbi sisemist võtlust!

Kaitseme rünnakuga ja ennast ohverdavalt oma nõrki külgi!

Selline koolidrill tekitas palju küsimusi, mis vajasid vastuseid. Kui sinus eksisteeris teadvus/vaim, mis märkas ja küsimusi esitada taipas. Kuid kõik pole ju vaimult valmis. Enamus. Lihtsam on alati teha nii nagu kästakse, seal pole vaja mõelda.

Vaimult nõrk inimene kapseldub ajas ja loob endale harjumuspärase turvalise elu. Ta ei katseta uusi asju ega proovi muutusi, sest temas on programmeritud teadmine, et ta nagunii ei saa hakkama, ei soovi eksida, sest mis moodi ta teistele siis paistab. Seesmised piirangud loovad ka introvertsust ja hirmu eneseväljenduse ees. Parem olla nii, kui avada ennast. See on turvaline, kuid kogu sisu valutab ängist. Introverdil on vähe juttu ja kui midagi on vaja öelda, siis on see näideldud või teravalt väljendatud. See on ohvri kaitse, kes oma sisemisi hirme sellisel viisil kaitseb. Samalaadselt käituvad kõik, kes erinevate sisemiste teemade käes vaevalevad.

Midagi ei saa minna valesti! 

Nii kui sa kaitsed oma tõde, siis eksimus saab sinuks! 

Meile on õpetatud ju hindama oma teguviise õigeks ja valeks. Kuid see pole nii. Pole õiget ja valet. On vaid läbi erinevate tegevuste kogemuste saamine. Need õpetavad, mida peaks tegema ja mida mitte. “Valesti” tegemine õpetab ju rohkemgi. Saame sealt uusi teadmisi. Kui jutuks tuleb midagi sellist, millest pole inimesel aimugi, siis hakkab ta kohe vaidlema või enda õigusi taga ajama. Siin on kohe märk, pane tähele, ole hetkes, jälgi toimuvat, vaatle mida tunned, miks tahad reageerida, kuula.

Kuidas me siis endast teadlikuks saame? Vaid endale otsa vaadates. Kõik on sinu projektsioon, iga samm, iga sõna, iga liigutus, kõik sinust välja kiirgav. Luba endal oma hirmudele otsa vaadata, nendega tegeleda, neid mõista ja vabaneda neist. Alles siis hakkad välja kooruma ja tõelist ennast tundma.

Praegu inimesed naudivad siinsete lugude lugemist ja neile tundub, et see oskus on midagi eripärast. Aga nad ei tea, et hakkasin kirjutama alles umbes 5 aastat tagasi. Mul polnud aimugi, et selline omadus minus peidus on.

Kuidas see siis teadlikus tuli?

Koolis polnud ühtegi kirjandit, mida oleksin kirjutanud viiele. Üks kord, vaid üks kord kooli ajaloo jooksul lubati kirjutada vabal teemal! Ja ma kirjutasin UFO-dest!!!😂 Tollal selline teema ja ma ei tea mis kõnetas, et õpetaja mulle elu esimese ja viimase viie kirjutas. See andis mulle varakult teadmise, et käsu peale ei sünni mingisugust kunsti. Looming armastab vabadust.

Mul polnud aimugi, et kunagi hakkan kirjutama. Teadmata sellisest võimekusestki. Alles siis, kui hakkasin endast hirme vabastama, neile otsa vaatama ja tegema risti vastupidi oma seesmistele kujunenud programmidele, avanes tõelisus.

Tee kõik vastupidi harjumuspärasele ja vaata mis sündima hakkab! Vaata hirmule julgelt otsa!

Sinna kuhu kardad minna, just mine ja vaata, mis sind hirmutab. Ma ei mõtle siin enda teadlikult ohtu seadmist või adrenaliini otsinguid. Mõtlen takistusi, mis ei lase sul edasi liikuda. Selle tõttu üles kerkinud emotsioon, on see mida vaatled, omaette olles. See on nagu su ees oleks pime mets, sa tead, et metsa taga elab vanaema oma maitsvate pannkookidega, aga ta on haigeks jäänud. Vaja on minna, aga mets on hirmutav. Mõistus loob värvilisi pilte, mis seal metsas kõik juhtuda saab. Mis teha? Viskad peast tuleviku mõtted, värised ja teed sammu metsa, siis teise jne. Ühel hetkel sa märkad, et laulad hirmust, siis märkad, et metsas on ka linnud kes rahustavalt laulavad ja siis märkamatult oledki vanaema juures. Sööd maitsvaid pannikaid, sest vanaema on terveks saanud ja sa saad häid sõnumeid koju viia, minnes uuesti läbi paksu metsa…ja hirm ongi läinud!

Algas see kõik rännakutest alateadvusesse. Käisime seal pidevalt oma aktuaalsetele hirmudele otsa vaatamas. Saadud info oli mul alati nii värvikas, mida olin sellest rännakust kirja pannud, et kaasrändajad kuulasid neid justkui muinaslugusid. Nad olid esimesed inimesed, kes julgustasid mind neid kirja panema ja alti huviga kuulasid.

Minu jaoks polnud selline käik raske. Kuid sellised muutused sisemaailmas aktiveerisid ju ka reaalses välismaailmas lood. Elu hakkas muutuma ja tõi mulle parajaid katsumusi, et testida minu võimekust. Katsumused avasid mu südamesopid, sisemaailma, kõik avardus, pinged kadusid, probleemid kadusid. Eelnev hirm leidis alati vabandusi, miks midagi mitte teha. Need olid minu sisemised blokeeringud, mis ei lubanud isegi proovida. Nii ma ei näinud mingisugust mõtestatust ennast avada ja hoidsin kõik endale. Nagu üks hirmunu ikka teeb. Tehes aga otsuse minna hirmudele, probleemidele vastu, vabanesin pingetest. Peale vabanemist hirmupingest hakkasid toimuma imed. Sa võid ju olla oma probleemidega ja harjumustega sinapeal, kuid sisemine pinge reedab sind. Sa pole seesmiselt rahul ja valutad ikka. Vabanedes on voolamine nii võimas, et ajab lausa üle ääre. Kui lill avaneb, siis paratamatult tema lõhna saab kõik kohad täis. Ta ei plaani seda, see lihtsalt juhtub.

Sellepärast ära kuula mida räägib sulle mõistus, sest ta on sidemes egoga ja elab alati mineviku hämas või tuleviku ilussioonides. Loob sulle sellega igasuguseid valearvamusi ja eeldusi ning viib sind endast väga kaugele. Igast mõttepilvest võib ta kinni haarata ja kujundada suure probleemi. Vaata julgelt probleemile otsa ja selle taga olevale hirmule, kus see paha/ängistav tunne asub. Lase sellel õide puhkeda, ära eira ja jookse minema, otsides leevendust näiteks meelemürkidest. See karastab sind, teeb tugevaks. Siis saad alles päriselt elama hakata ja avastada endas oma tõelised võimed. Praktiseerides leiad endas rahu, armastuse, rõõmu, vabaduse, õnne ja energia hakkab voolama.

Lubades julgelt endal kogeda elu erinevaid väljakutseid avanevad sulle tõelise Sinu väravad. Siis sa mõistad, et sa pole kunstnik, kirjanik, arst, kuulsus, kerjus ega Peeter, Jaan, Anne, vaid tühjus. Mitte keegi! Ja vaid sealt, tühjusest, vaikusest, rahust leiad kelle iganes, ka tõelise armastuse.

Kui soovid kuskilt alustada aga ei tea, kirjuta julgesti. Vestleme.