Tappa lähedased?
Kunagi reisil, meeldivas seltskonnas tekkis vali naerukoht. Sinna lisandusid ka žestid portaali avanemisest. Naljatustest kantuna avanes aga arusaamine naisest kui portaalist ja seeläbi sündinud elust. Naise sisse kantakse seeme ja seemne küpseks saades avaneb naise portaal, kust tekib väljapääs. Kui laps sünnib, arvab ta, et hoopis sureb. Ta ju ei tea kuhu mööda tunnelit liikudes ta jõuab. Koht, kus ta kasvas on saanud ju harjumuspäraseks. Seal oli soe ja turvaline. Kõik eluks vajalik ja nüüd on mingi surve minemiseks. Kuhu?
Me naistena omastame vilja, mis on meisse pandud ja mis on meis kasvanud. Teeme seda sisemisest instinktist ja ka egost. Tõele aru andes siiski egost. Enesega sidumine on alati egost. Esmalt meie, siis ka mehed ja selline muster kordub, sest nii on süsteem loodud.
Meie laps on sündinud!
Tervitame teda kogu suguseltsiga. Lapsel pole aga aimugi, kes need sugulased sellised on ja ka vanematel pole aimugi missugune hing on läbi portaali neile tulnud. Nad ainult arvavad, et nende nägu ja tegu, siis ka nende moodi. Võta näpust!
Oleme palju kuulnud öeldavat, et sugulased on kaela määritud aga sõbrad on need keda saame ise valida.
Inimesi on väga erinevaid. On neid, kellele meeldib elada suguseltsis ja neid kellele meeldib olla kõigest vaba. Suhete vorme on seinast seina. Meile on aga kodeeritud, et teatav koosolemise vorm on ainuõige, kus näiteks abielu moodustab perekonna, kaks last ja esimene oleks soovitatavalt poeg. Sellist kooslust nimetame perekonnaks. Kui kellelegi tundub siis, et tal pole sellist kombinatsiooni, leitakse põhjus kurvastamiseks. Kurvastus on mõttemustrist tekkinud probleem. Ja nii me leiame igas asjas probleemi, kui miskit on teisiti loodud ideaalist. Omistame väljamõeldud ideaalvormi, kui ka kõik selle juurde kuuluva. Minu laps, minu mees, minu kodu jne. Hoopleme ja näitame kogu maailmale mis meil on. Oma kallimat vara!!
Kuid missugune hing sündis meie perre?
Me ei tunne ennastki, kuid arvame teadvat, et palju siis ta meist ikka erineb. Kui aga juhtub, et on saabunud tugev hing ja erineb ikka väga, siis on taas ebakõlad ja arusaamatused platsis.
Kui siis lapsed lähevad vanemate juurest ebakõlade tõttu ja neile öeldakse, et need on teie juured ja te olete kohustatud neid hoidma, siis on niisugustel lastel taas põhjus kurvastamiseks sellisest mõttemustrist. Käes on uus probleem. Paljud vanemad isegi eostavad lapsi selleks, et keegi nende eest vanast pärast hoolitseks. Nad elavad nooruses juba tulevikus, ette mõeldes sobilike teadaolevaid illusoorseid elumustreid. Mõeldakse ette, et laps peab läbima kõik kooliastmed ja minema ülikooli, saama arstiks, sest meie vanematena ju oleme arstid ja see on tasuv. Kuidas teisiti, teisiti mõtlemist ei saa olla, ei antagi olla. Palju arvamusi, mis on ajas meisse juurutatud viivad meid eksiteele ja lõhestavad tõelisust. Need panevad meid mõtlema õige ja vale elu elamisest. Vanemate, kooli ja ühiskonna poolt kodeeritult ei julgegi me ennast avastada ja vaadelda. Avastada tõelist ennast, mis päriselt meeldib ja mis mitte. Mõnele meeldib paarisuhe, kuid mõnele visiitsuhted. Mõni ei soovi mingeid suhteid ja mõnda kirgastab pidev partnerite vahetus. Ühiskonnas kehtestatud normatiivid aga mõistavad eripärasust hukka. Kui oled teistmoodi, siis ei kõlba sa kuhugi. «Valge vares» on selleks puhuks nimetus leitud.
Niimoodi koheldakse ka meid oma lähikonnas ehk suguseltsis. Ka see selts on ju ühiskonna mustritest kantud. Kui perre satub avaram, julgem, ausam enda suhtes, siis enamjaolt selline mõistetakse hukka. Hukkamõist tekib aga sellest, kui teadvuses on oma kinnistunud muster, kuidas peab ja ei lubata endal avaramalt mõeldagi. Öeldes lohutuseks, et nii on kogu aeg tehtud ja olnud. Mõista soovimatagi, et midagi võiks ju teha ka teisiti. Teadmatus hirmutab väga, kuid teadmatu käitumine ongi ju uudne ning hirmutav. Ei tea ju millega lõppeda võib. Nii piirataksegi ennast ja ka oma lähedasi enda vaatenurgast lähtuvalt. Enamus elab stampmustrit ja kurvastab ning valutab selles, sest ei julge endal lubada olla tõeline. On sõltuv välise arvamustest.
Lapsed, kes lähevad ära vanemate juurest varakult, ei õpi silmakirjatsema. Nad on juba siis julged ja ausad liikuma oma eluga edasi. Sellise julgusega minnes ellu liigutakse elukatsumuste tõttu endale lähemale. Silmakirjalikkus hakkab kujunema alates 11-12 aastaselt. Need kes lähevad 15-16 aastaselt saavad karmi, kuid hea elukooli. See ei tähenda, et nii peabki tegema, ajama last minema. Tänapäeva ühiskond on loodud pisut teisiti. Meil on kahjuks tekkinud videoside!
Kui laps lahkub vanemate kodust ja tuleb neid hiljem vaatama, külastama ehk tagasi, siis on vanemad selle ära teeninud. Kui mitte, siis ka selle on vanemad ära teeninud. Kui siin keegi tunneb, et õiglus on tema poolel, muutub see inimene seesmiselt halvaks ja agressiivseks enda jaoks.
Kas on vaja kindlalt, et laps läheb läbi valu? Jaa, võib öelda, et see on vältimatu. Armastus ongi vastuolud ja vastuolude pinge. See oleks nagu sa pigistad tennisepalli peos. Tennisepall on armastus aga sa ei luba sellel välja paista, sest keegi tegi või ütles midagi sellist, mis tundus sulle halvana. Sa surud, hoiad armastust kinni ja tekkib pinge. Pall ehk armastus surub ju vastu ja soovib olla täies mahus, mitte kokku surutud arvamustest, kellele jagada, kellele mitte.
Lillede puhul ainult kollane ja sinine moodustavad armastuse. Need annavad kokku rohelise ja roheline on armastuse värv. Nagu näete on loodus armastus, seal on segunenud kollane ja sinine. Kui lill puhkeb ei otsusta kellele ta oma aroomi jagab, ta lihtsalt õitseb ja sellega kaasneb lõhnamine.
Vältimatu on ka see, kui me tapame vanemad ja lähedased endas. Sellega ei suuda toime tulla enamus inimesi. Kuid see on suur ja vajalik samm enda avamiseks. Kui elus tekkis olukord, kus tapsin endas vanemad ja lähedased, hakkas tõeline armastus alles voolama. Sellega kaasneb vabanemine pingest. Palli ei suruta enam kokku, sest põhjused selleks kaovad. Lähedastest said minu jaoks inimesed, mitte ema ja isa, õde ja vend, poeg ja tütar vaid naised ja mehed, poisid ja tüdrukud. Nad pole MINU OMAD, nad on inimesed minu ümber. Lähedaste tapmine endas oli mulle raske, kuid vältimatult vajalik, et edasi elada ja avada endas tõeline armastus. Egoistlik armastus on kohustus lähedaste ees, mis tekitab pingeid. Raske oli lähedasi hoopis endas hoida. Pinged pidid kaduma, pidi tulema vabadus. Pettumus on armastus, mida hoitakse enda sees ja sellest ongi valus. Sa arvad, et sa ise ei teeks kunagi midagi sellist. Õpi ennast tundma. Sa ei tea, kas teeksid või mitte. Võib-olla oled sa siiski võimeline seda tegema. See võib olla sinu sees, sa ei teadvusta seda endale. Kui tedavustad endale, avastad ausalt, et see olen ju mina, see mida teine tegi ja kaob pettumus. Vanemad on sinu väljund ja portaal, läbi mille oled saabunud siia ilma. See on tänutunne võimaluse eest. See aga ei tähenda, et sa ei või
elada elu, mis sulle tundub huvitav ja õige, kui siin arvamused lahknevad. Jaa, paljudel vanematel on seda raske mõista, sest laps on nende poolt pandud enesele sobivasse programmi. Kui siis midagi juhtub minema mitte programmi ehk ka unistuse päraselt, siis tekib arusaamatusi ja ebakõla.
Budismi keeles saab öelda, et esimesed autoriteedid ehk vanemad minus said tapetud. Võib-olla kaob side ja suhe oma vanematega, lähedastega, kuid ei kao kaastunne, armastus, hoolivus nende suhtes. See on kui platooniline armastus, kui sul pole võimalik oma armastatuga kokku saada, kuid see ei tähenda, et sul on keelatud teda armastada. See on tingimusteta. Selliselt puruneb suhe või karma, kuidas soovite.
Igaüks meist kannab endas avarust, valgust ehk armastust. Seda on hägustanud vaid selle maailma programmid ja hirmud, mis pimestavad meid ning nendes liigume endast väga kaugele. Alguses arvasin, et elukogemused on need mis meie teadvust arendavad, kuid ajas hakkab tunduma, et kõik on meis juba eos olemas, kuid just kõiksugused programmid siin maal ei luba meil tõelist valgust ja avarust endas näha. Need on tahtlikult nii ajas kujundatud. Selliseid inimesi, kes sõltuvad programmidest, reeglitest jne. on lihtne manipuleerida, nad alluvad hästi käskudele. Kuid mida avaram on inimene, mida rohkem hirme endas vabastanud, mida rohkem kohalolu on tema päevas, seda rohkem ta märkab ja tajub, seda rohkem on ta ettearvamatum ja loomingulisem, seega ka hirmutavam ning arusaamatum. Seda rohkem avaneb temas ka armastus.
ARMASTUS EI OLE SUHTED. Me oleme harjunud nii arvama, sest igal pool näidatakse, kuidas armastus on seks ja omamine. Armastus on seisund, kus pole midagi puudu. Kui juhtub, et kaks inimest armuvad vastastikku tõeliselt, siis nad ei vaja isegi üksteisega rääkimist. Istutakse kõrvuti ja kõik on täiuslik, sellises suhtes ei teki kunagi probleeme. Armastuses pole probleeme. Kõik mida teine teeb või kuidas ta on, pole häiriv. Ta on ju täiuslik. Kui inimeses avaneb armastus, on kõik täiuslik. Meid aga ei tõmba armastus teise järele, vaid kirg ja energia, kus tunneme sarnaseid salvestunud hirmuprogramme. Selliselt saame nendest vabaneda üksteist aidates. Kuid me ei tea seda ja nii me paarisuhetes ei tee muud, kui konkureerime ja võistleme. Ega niisama pole kooselu sidumiseks nimetus ABIelu. Seome selleks tänapäeval ka veel lepinguid.
Budda nimetas tõelist valgustunut tapjaks. Esimene mida ta oma sees tapab on oma vanemad. Nagu aru saate, mitte elus vaid enda sees. See mida andsid sulle vanemad, tapad sa enda sees. Sa näed seda ja keeldud see olemast. Seetõttu on Kristus öelnud, mitte rahu ei toonud ma teile, aga mõõga perekonda. Sellega keeldud sa olemast see, kes olid sinu vanemad. Siin pole silmas peetud eriala ega proffessionaalset staatust. See protest kõlab lapses kõvasti ja sellel hetkel tuleb vanemad jätta.
Ilma selleta ei saa valgustumist ja tõelise enda leidmist olla, kuid see ei garanteeri seda ka. Valgustunud olekule pole sõnu. Kuid see on midagi seesugust, kus saavad kokku täielik ükskõiksus ehk jahedus ja võimas armastus ehk kuumus. Selline inimene paistab pealtnäha soe. Valgustumises pole teostatavaid töid ja pole ka vajadust. Elu hetkes toob vajalikud tehtavad toimingud, mida teostatakse. Midagi tavapärast see ei sisalda. Sellest on raske aru saada. Ka raske on mõista mis tähendab endas tappa vanemad. See on Budistlikult sõnastatud vanemate surm. Täna saan öelda, et tappa vanemad endas on ülivajalik, sest see annab su vabaks ja avardab sind. Väline ei mõjuta sind enam. Alles siis hakkab voolama sinus armastus, millel pole tingimusi. Sa hakkad julgemalt vaatama maailma peale ja ei pelga olla imelik ja teistsugune. Sind ei huvita mida teised sinust mõtlevad, mida teised teevad, sest sa oled järjest lähemal tõelisele endale. Sa hakkad üha enam tunda saama oma tõelist olemust ja see kannab sind. Rahu saabub sinu sisse ja see annab võimaluse vaadelda rahus, mis toimub sinu ümber ja sees.
Te ei kujuta ette, kui tänulik olen ma täna kõige toimunu eest. See on mind vorminud elu veel peenemalt märkama, tõlgendama, vaatlema ja armastama. Minus on tärganud neutraalsus ja rahu. Tappes ehk vabaks lastes olen vabanenud ka ise. Täna vaatlen seda elu hoopis teise nurga alt ja see nurk on tunduvalt avaram. Vahe on midagi sellist, kas vaadelda ümbrust rahva seest või vaatetornist. Täna saan vaadata tornist. Vaid tänu sellele, et olen tapnud endas lähedased.
Leave A Comment