Vahepeal on kirjutamises olnud suurem paus, sest kogu jätkuv vajas palju seedimist.
16-18 juuni, oli eritehnikate laager. Kolme päeva jooksul saime kogeda juba enne tehtud meditatsioone kui ka uusi. Selge vahe on Budda aegsetel meditatsioonidel ja Osho aegsetel. Elasid need mehed ju eri aegadel. Kuldajastus-Budda ajal, oli võimalik rahulikes meditatsioonides istuda ja inimesed omasid seda võimet ja olemust. Elutempo oli teine.
Paigal istumine ja mitte liigutamine on täna suur väljakutse. Osho on saanud võtta arvesse tänapäeva inimeste vajadusi ja loonud need just uue aja inimese jaoks. Nagu ta ise ütleb, ei saa me elada 3000 aastat tagasi tehtud reeglite järgi, vaid nii nagu inimene soovib muutusi ajas, peavad ka muutuma reeglid selleks. Tema meditatsioonipraktikaid tehes on lihtsam jõuda meditatsioonini.
See oli paljude vastus ka laagri lõpuks. Üldkokkuvõttes, oli see imeline laager. Vaatamata tihedatele meditatsioonipraktikatele. Tehes füüsiliselt koormavaid praktikaid, pole vaim nii väsinud, kui tehes vaimseid praktikaid. See mis algas aga peale laagrit, teab igaüks individuaalselt ise ja ma ei hakka siin seda esile tooma. Mainin vaid niipalju, et kolm päeva iseendaga aitas tugevalt sisemised teemad liikuma.
Juuli oli lõputööde tegemise aeg. Palju raamatuid ja uurimisi saadud teemade kohta mis kellelegi juhtus. Mulle juhtusid lemmikteemad millega tegelesin juba ka varasemalt – “Elu ja Eksistents. Valgustumine”. Postitan oma lõputöö siia eraldi, et soovi korral lugeda. Soovi on juba ka avaldatud, seega läheb see uuring asja ette.
4-6 august oli OMIDAF ehk Osho meditatsioonid sügavuti ja juhendatult. See osa oli väga intensiivne vaimne töö. Suures koguses ka meditatsioone. Meditatsioone läbisime lühendatud versioonis. Oli palju uusi meditatsioone, mida polnud enne teinud, seega ka uut informatsiooni kolme päeva jooksul piisavaltki palju. Lõpetuseks pole ma ennast veel nii väsinuna ammu tundnud kui peale seda kolme päeva. See kinnitab, et vaimne töö kurnab rohkem kui füüsiline.
Omidafi eelselt külastas Eestit aga Devendra Indiast, kes viis läbi Osho hingamisteraapiat. Registreerusin tema juurde individuaalseansile. Minu jaoks oli see vapustav, pingestav, piinav ja võimsalt vabastav kogemus. Sain aimu, kuidas toimub teemade lahti laskmine, ehk kehast vabastamine sellises tehnikas. Olen seekord kõiges salapärane. See koht kuhu olen oma avanemisteel jõudnud ütleb, jäta teistele vabadus ise kogeda, ilma selleta, et neil oleks millest kinni haarata. Niisiis, siin on teil võimalus. Leida julgus astuda samm endale lähemale, on juba suur tegu.
Vahepeal toimus nii paljut, kuid juttu jääb aina vähemaks. Seda teadlikult, et teis tekitada huvi sisemise sügavuse salapärastest etappidest. Julgus hakata astuma selle enese salapära poole, et avastada tõeline teie, on suurim samm mida saaksite astuda. Täna saan öelda, et teil pole aimugi, mis olete tõeline teie. Hakake astuma puhastuse teed, meditatsiooni teed, hirmudest ja ebavajalikust vabanemise teed ja te saate tunda, tõelist ennast ja eksistentsi.
Kahepäevane septembri lõpp oli meditatsioonide läbiviimiste harjutamine ehk kuidas neid teistele esitada ja 6-8 oktoobril lõpulaager. Lõpulaager lõi grupiga lõpliku perekonna. Kõik tundsid suurimat ühtsustunnet, armastust, mida üksteisele jagasime ja ütlesme. Vaadates teisele silma avanesid tunded ja teadmine, miks teist armastad ja suurim soov oli seda öelda. Jagatud sõnad ja kallistused olid niivõrd sügavad, et ei saanud keha ilma pisarate valamiseta. Aasta oli möödunud silmapilgul. Lõpulaagris saime kätte sertifikaadid rahvusvahelise meditatsiooniõpetaja tiitliga. Need kes soovisid ka uue edasikandva nime. Valisin Kavita Yoko, see tähendab Luule Valguse Laps. Kavita tähendab Luule ja Yoko – Valguse Laps. Nimedega on nii, et neid saad vahetada, kui olemasolev on oma töö teinud, või vajad uute energiate ja suundade tarbeks vahetust.
Nagu kirjutasin, tegin etteaste teemal «Elu ja eksistents. Valgusumine.» Imestan ikka elu üle, kuidas ta teab mis mulle hingelähedane on. Ootasin kunas teised oma teemad ära võtsid ja võtsin, mis jäi üle. Üle jäi täpselt see mida vajasin. Tähendab, elus ei ole vaja tõmmelda, et saada mida soovid, vaid sa tead sisemiselt mida soovid, sammudes lihtsalt elus edasi ning see juhtub. Teemat ei aruta mina, vaid kuidas Osho seda näeb ja selgitab. Ja kes on Oshot lugenud teab kui selgelt ja lihtsalt ta elu selgitab. Mulle omistati muinasjuttude vestja või ettelugeja tiitel. Mine tea, ehk kord kuulete mu häält raadiohäälena, teile ette lugedes näiteks Hercule Poirot’, mu lemmikut tegelast. Mõnigi noor inimene soovis olla minusuguse moodi, millele ma kategooriliselt vastu olin. Nad ju ei tea mis ma tegelikult olen ja nad ei tea ka kes nad tegelikult on. Seega soovisin neil jääda ikka endaks ja leida eneses enda kaunis ainulaadne olemus.
Nii see aasta möödus. Jaa, seekord kirjutan lühidalt, lihtsalt, konkreetselt ehk ka kuivalt. Tulge koos minuga jätkuvale rännakule meditatsioonipraktikaid kogema ja siis te mõistate kord, miks see nii on. Kui soovite tulge individuaalselt, kui soovite koos grupiga. Ehk on teil aga soov teha meditatsioonipraktikat koos töökaaslastega ja mina tulen teid juhendama. Seda selleks, et teie kollektiiv oleks kordumatult harmooniline, sõbralik ja rõõmus, kus probleemid on vaid lahendamiseks.
Tänan teid, et olite minuga terve see aasta ja elasite kaasa. Kohtumisteni!