ELU JA EKSISTENTS. VALGUSTUMINE.
Elu on alati ettearvamatu, sa ei tea, mis tuleb järgmiseks. Elus on tõusud ja mõõnad nagu ookeani pealispindadel ikka. Minnes aga sügavale kaovad lainetused, tõusud ja mõõnad, seal on vaikus.
Elu koosneb tavalistest pisiasjadest. Kuid kui sa oled võimeline rõõmu tundma, siis sul õnnestub muuta tavaline tavapäratuks. Kui sa rõõmustad toidu üle, saab toidust püha toit. Kui sa rõõmustad selle üle, et pesed põrandaid, saab põrandapesust palve. Kui sa rõõmustad selle üle, et saad valmistada toitu sõpradele, kallimale, vanematele, saab sinu tegevusest meditatsioon. Saladus peitub rõõmus endas. Rõõmusta iga tegevuse üle elus, sest kõik mida teed, pühendad sa jumalale. See on sinu ohvriand jumalale. Ja siis kui tuleb tähetund, saad sa küpseks, sügavaks, vaikseks. Siis tõuseb horisondilt päike ja pimedus kaob.
Sul pole vaja endaga kaasas kanda päikest, armastus on nagu väike taskulamp, millest on rohkemgi kui küll. Pimedal ööl piisab väikesest valgustist. Jaa, ta valgustab vaid mingid meetrid sinu ees, kuid rohkemat polegi sul vaja. Sa liigud edasi ja taskulamp valgustab taas paar meetrit ette. Valgus on alati sinu ees. Armastusest piisab, et teostada elu palverännak. Kui sa kuulad oma südame häält, pole sul vaja muid juhiseid, nüüd sa näed oma teekonda. Jumal sosistab sulle ise kõrva ja näitab teed. Aga inimesed ei kuula oma südant. Neist saavad poliitikute ja vaimulike ohvrid, kes käsitlevad vaid isiklike huve. Vaimulikud ja poliitikud püüavad kõiki ära nõiduda kaunite sõnadega. Moraal, religioon, vaimsus – nende sõnade taga on vaid püüdlus orjastada, võtta vabadus. Vabadus tuleb, kui sa kuulad oma südant. Meister aitab sul kuulda häält, oma enese vaikset häält. Kui sa teda kuuled, kaob vajadus meistrite järele, sest sa leidsid meistri/õpetaja enda seest. Pühendunud õpetaja tegutseb nii, et sa leiaksid oma isikliku valgusallika. Sõltuvus on see või teine orja vorm.
Alustuseks saa rahulolevaks, siis muutub sinu elu kõigile rõõmuallikaks, kes sind ümbritsevad. Ainult nii saab inimkonda teenida. Inimesed on aga alati rahulolematud suvalistel põhjustel. Rahulolematusest on saanud nende harjumus. Oleks neil parem maja, naine, poeg, töö, nad poleks kuidagi moodi rahul. Vaesed ja rikkad on rahulolematud. Rahulolematus on mõistuse harjumus ja loomulik olek. Ta pole kunagi rahul. Nii kui sa seda mõistad, toimub ime. Seetõttu pole vaja temalt nõuda võimatut. Nii kui sa teadvustad, et rahulolematus sünnib mõistuses ja ei tule kuskilt mujalt, saad sa ta ära visata. Seda on väga lihtne teha, seda peab märkama. Ära usu mida ma sulle ütlesin, proovi ise veenduda. Vaatle oma mõistust, viska pilk oma minevikule. Kui palju kordi olid sa veendunud, et mingi asi teeb sind õnnelikuks. Sa said selle asja, kuid õnnelikuks ei saanud. Seda juhtus sinuga mitmeid kordi, kuid sa ei omandanud seda õppetundi, astudes kordi ja kordi samale rehale. Rahuldatud inimesest saab armastus ise. Ta pole armunud ta on armastus. Ta armastab armastuse enda pärast, nii väljendab ta oma tänu eksistentsile. Armastus on tema tänu ja palve. Seetõttu armastab ta kõiki ja igatüht. Ta ei palu midagi vastu, ta lihtsalt kingib, nagu oleks teda jumal nii armuliselt tasustanud, et ta ei saa lihtsalt jagamatta jätta. See on ime, mida rohkem me ära anname, seda rohkem meil saab olema. Õppides ära andmise kunsti, saad teada tema saladused ja aritmeetika ning lõpetad kadetsemise. Armastus hakkab voolama mööda sind tuhandete jõgede vooluna, paljudes erinevates voolutugevustes, erinevates suundades. Elust saab sinu rikkus, mis on intellektile saavutamatu, mis ei allu mõistusele. Elust saab suur salapära ja ekstaas.
Rõõmusta, ära lase mööda mitte ühtegi võimalust rõõmustamiseks. Aga inimesed on rumalad, nad ei lase kannatamiseks ühtegi võimalust mööda. Pole ühtegi põhjust kannatamiseks, kuid inimesed leiutavad selle. Nad on valmis ette kujutama oma kannatuste põhjust, nad mõtlevad selle välja ja leiavad ta, kust iganes, kas tulevikust või minevikust. Pole ime, et maailm on täis kannatusi.
Sama on ka õndsusega. Saa tähelepanelikuks ja sa imestad kui palju võimalusi oled sa mööda lasknud. Võimalused avanevad igal sammul, nad on alati siin. Jumal külvab sind nendega lahkelt üle. Kui sa eelistad okkaid ja jätad hooletusse lilled, ei jää sinu ümber varem või hiljem ühtegi lille, ainult okkad. Kui aga eelistad lilli, saavad ka okastest kaunid lilled, okkad kaovad ja elu täitub lilledega. Kui elu täidab õndsus, tunned sa jumalat enda kõrval, lähemal kui enda süda.
Pea meeles, kui inimene sünnib siia ilma on ta sarnane valgele paberile. Jumal ei programmeeri sind, sa pole programmeeritud. Saatust ei eksisteeri. Saatuse mõtlesid välja arad, kes kardavad oma elu muuta. Kes arusaamatuse ja otsustamatuse tõttu ei soovi riskida. Arad panevad kogu vastutuse jumala õlgadele. Nad nimetavad seda saatuseks, fatmaks, karmaks, annavad sellele tuhandeid erinevaid nimetusi. Siht on neil ikkagi üks ja sama, mitte vastutada.
Sa pead ise võtma vastutuse oma elu eest. Ükskõik milline sa ka poleks praegu, oled sa ise ennast selliseks loonud. Sina ise lood praeguse enda, minevikuga pole enam midagi peale hakata, mis point on tema eest hoolitseda. Aga praegu on sinu jaoks avatud ja sellest praegusest sünnivad sinu tulevased homsed.
Kas sa vastutad tõesti kõige eest mida teinud oled? Kas tõesti oled selle kõik ise korda saatnud? Jaa, ego on saanud puudutatud, kuid nüüd saad alustada uut elu. Vaid mõned kriipsud paberile ja mossis nägu saab naeruseks. Kõik mis sul tuleb teha, tuleb sul täna teha. Eilset juba pole ja homne pole veel tulnud. Sulle on avatud vaid täna ja seda tänast on piisavalt.
Ennast vaadeldes äratad suure transformatsiooni energia. Kõik su ümber hakkab muutuma ja sa saad vabaneda automatismist ja mehhaanilisusest. Sisemise mehhaanilisuse ületamine aitab sul avastada uut maailma, uusi suhteid, uut armastuse universumit. Sa vabanete harjumusest olla ebaõnnestuja ja õnnetu inimene. Veenvus ja teadvustamine on alati positiivsed. Sinu mehhaanilisus tekitab sulle pidevalt hirmsaid takistusi. Kui sa ise seda ei tee, siis teeb seda keegi teine, sellepärast, et sa soovid, et keegi tekitaks sulle takistusi.
Hakka teadvustama oma igapäevaseid tegevusi, kuidas sa sööd, pesed, räägid, armastad, ärritud, vaatle neid ja palju hakkab muutuma. Ole tähelepanelik, tundlik, ärganud enda ja teiste suhtes ning sa tunned jumalikku elu voolu.
Teadmine antakse teiste inimeste kaudu, tarkus tuleb sinu enese keskmest. Ta avaneb sinus kui allikas ja ta on sinu. Inimeses on peidus tõeline vägevus. Inimene on vägev aga tema vägevus on peidetud vangikongi. Vägev inimene peab saama vabaks. Inimeses justkui seemnes on peidus tuhanded lilled. Seemnele on vaja aednikku ja pinnast. Seemnel on vaja koguda pisut julgust, et loobuda enesekaitsest, sellest tugevast kihist mis teda ümbritseb ja kaitseb. Siis tärkab temas elu. Siis tärkab ta miljoni lehega, õiega ja miljoni uue seemnega. Väike seeme peidab endas tõelist suursugusust. Ta võib roheliseks muuta kogu maa. Sama kehtib ka inimese kohta. Inimene on seeme ja tuhanded lilled on temas peidus. Vaid meditatsioon saab aidata neil lilledel puhkeda. Meditatsioonikunst on sarnane aiapidamisele. Sa oled seeme, kuid ka aednik. Sa oled seeme kui ka pinnas. Sa pead viskama ära oma tugeva kaitsva ümbrise, oma ego ja koheselt ilmneb tuhandeid imesid. Sul on raske sellesse uskuda, seni kui sa ei tea, mis on peidus sinu sees.
Õndsus ei tule sulle väljast, õndsusesse pole vaja minna, ta on niigi sinus. Ta tuli koos eluga, ta pole sinu eksistentsist eraldatud. Ta peab avanema nagu lillenupp. Väike pingutus ja nupust saab õis. See toimub sinu sisemaailmas, sinu hinge aias meditatsiooni ajal. Sa hakkad teadvustama ja tekib sisemine soojus. Sa tunned enda ärkamist, sa tunned justkui mingi energia tõuseb sinus, tõuseb gravitatsioonile vastassuunas. Mida kõrgemale tõuseb energia, seda rohkem sa teda tunned. Ja kui sinu sisemine maailm täitub valguse ja soojusega, saavad nuppudest õied. Tuleb kevad.
Peale seda kui õndsus lükkab sinu templi uksed valla, toimub palju sündmusi, alguses õndsus ja lõpus jumalikkuse tundma saamine.
Elada hetkes on ainus tee elada päriselt. Siin aitab sind meditatsioon kui Jumaliku kuningriigi võti, millest saab sinu ülim aare. Ainus võti sellesse kuningriiki on meditatsioon, teadvustamine, mõtisklus. Siis kui sa elad hetkes ja minevik ei tõmba sind tagasi, kui tulevik ei tõmba sind edasi, siis kui kogu su energia on konsentreeritud hetke, omandab elu uskumatu täiuse. Temast saab kirglik armuromaan. Sind täidab sinu enese energia, sa täitud valgusega. Ainult tugevast leegist saab elu, vaid tugevast leegist saab valgus. See on ainus tee rikkuse ja valgustumise poole. Inimesed ei tea seda ja seetõttu jäävad vaeseks.
Maailmas eksisteerib kahte liiki vaeseid, vaesed vaesed ja rikkad vaesed. Tõeline rikkus on sinu eluviis, sinu elu kvaliteet, sinu elu muusika ja poeesia. Kõik see tuleb meditatsiooniga, muud teed pole, pole olnud ja ka ei tule. Sa ei leia jumalat kirikust, need on ehitatud inimeste poolt, jumalat peab otsima looduses. Sa võid leida jumala vihmast, lehma silmadest, lapse naerust. Sa võid jumala leida kõikjalt, peale nende kohtade mis on välja mõelnud preestrid. Kirikud, mošeed, templid, nad on tühjad. Sama tühjad, kui nende väljamõtlejad inimesed. Selles hetkes, kui sa oled elu valmis vastu võtma nii nagu see on, püüdleb jumal sinu poole. Ta läheneb sinu poole igast suunast, nurgast ja nurgatagusest. Täituda jumalaga on ainus võimalus anda elule mingi mõte, mingi tähendus. Inimene, kes on jumalat tunda saanud, tunnistab surematust. Siis sureb vaid tema keha, tema olemus jätkab aga igavest elu.
Iga elu hetk, peab olema aukartuse hetk, üllatuse hetk. Kui sa vaatad maailmale lapse silmadega, täitub maailm jumalaga.
Kõik religioonid on kannatanud fiaskot ehk lõppu, inimkond polegi hakanud religioosseks. Tuhandete aastate jooksul polegi midagi juhtunud. Midagi tehti täielikult nii, nagu pole vaja. Inimesi õpetati esmalt olema head ja järgima moraalikoodeksit. Justkui siis saadakse tundma õndsust. Aga see pole õige. Tegelikult toimub see nii, et esmalt saad sa tundma õndsust ja siis saab sinust hea inimene. Õnnis inimene ei saa olla halb, ta ei saa teha rumalaid tegusid. See pole mõeldav.
Igaüks soovib aidata oma lapsi, eesmärgid on kõigil head. Nendel tegudel on aga halvad tagajärjed. Õpetajad soovivad oma õpilasi aidata. Kõrgkoolid on loodud, et teha inimesi targemateks ja paremateks. Aga midagi sellist ei ole toimunud. Kirikud, preestrid, kõik see on määratud selleks, et teha elu ilusamaks, kuid elu muutub aina väärastunumaks. Ei kahtle nende eesmärgis, nende eesmärgid on head, kuid absurdsed. Tahavad meie elu pikendada, aga selle asemel mürgitavad meid mürgiga. Nende soovid on head, kuid see mida nad teevad ei saa mitte kellelegi kasulik olla. Kui õpetajad on ise õnnetud, kannavad nad oma õnnetust ka neile edasi, keda õpetavad. Saame anda teistele vaid seda, mida ise omame, teisiti ei saa. Kui sa oled täitunud valgusega ja sind täidab õndsus, siis kõik mida sa ka ei teeks, toob ainult rõõmu. Õndsus tuleb meditatsioonist, mitte heategijatest. Kui sa soovid olla õnnis, pead sa protesteerima kõige vastu, mis teeb inimesi õnnetuks. Aga ühiskond soovib, et sa oleksid õnnetu. Õnnetut inimest on kergem manipuleerida. Õnnetu inimene asub nii madalal sagedusel, et tema pealt saab hästi kasu lõigata. Õnnetu olemist võib nimetada hingeliseks kastreerimiseks. See on välja töötatud strateegija, mis kastreerib inimhinge juba lapsepõlves. Olles alles laps, muutub inimene vaimseks impotendiks. Ta on kohustatud alluma igasugustele rumalustele. Talle tambitakse pähe igasuguseid ideid ja ta on kohustatud alluma. Ta on täielikult sõltuv vanematest. Ta teab, et ta ei saa ilma nende toeta eksisteerida ja seetõttu peab minema kompromissile. Järk-järgult ta unustab, et läks kompromissile kõiges. Selleks ajaks kui ta saab vanemaks, tõuseb, iseseisvub, unustab ta täielikult mis on vabadus ja isiklik mõistus. Temast on saanud ori. Siiamaani kõik maailma ühiskonnad tegid ühte ja sama, nad hävitasid inimhinge.
Tulge hauast tagasi. Te peate olema mässajad, mõtlejad inimesed. Ainult siis saate kogeda õndsust. Pange kaardile kõik, et saada õndsaks. Pole midagi väärtuslikumat õndsusest. Las õndsusest saab elu siht. Kõik muu on teisejärguline.
Sellest hetkest jäta kogu minevik, alga oma elu arvestamist sellest hetkest. Möödub aasta ja sa saad aastaseks. Möödunud elu on uni. Praegu sa ärkasid ja sinust sai teadlikum, veenvam, mõtisklevam. Sellest sõltuvalt, et sinust saab aina teadlikum inimene, armastavam, õndsam ja jumalikum inimene. Esimest korda elus hakkad sa tundma, et elu on kingitus, jumala õnnistus. Siis sünnib suur tänutunne sinu südames ja see ongi tõeline palve.
Sa raiskad elu kergusega tühjale tähjale ehkki ta on nii lühike. Kui sa küsid ükskõik millise inimese käest, miks sa mängid kaarte, või pokkerit, või mis sind köitis malemängus, saad sa vastuseks, et ma lihtsalt löön aega surnuks. Selline tunne on, et inimestel on aega rohkem kui neil vaja. Aeg on kõige kallim vara maailmas. Kui aeg on läinud, on ta läinud alatiseks. Elu on lühike ja lendab kiirelt. Sünni ja surma vahe osutub mitte väga suureks. Inimesed ei saa aru, et aeg lööb tegelikult surnuks neid endid.
Elu mõte on ajaline võimalus ületada aeg. Aeg liigub horisontaalselt, tähti aga kirjutatakse vertikaalselt. Aja ületamine on sarnane trepile. Mööda treppi liigud kas ülesse või alla. Lõpptulemusena on see üks ja sama. Rondes üles, laskud sa alla. Alla laskudes tõused sa üles. Nii või teisiti ei liigu sa enam horisontaalselt, sinu liikumine on omandanud vertikaalse suuna. Vertikaalne liikumine saab võimalikuks tänu meditatsioonile. Meditatsioon on seesama redel millest jutt. Ta viib su välja aja horisontaalsest liikumisest ja sinus tärkab noorus ehk igaviku puudutus. Siis sa teadvustad, et sa pole kunagi sündinudki ega surnud, siis teadvustad, et kuulud igavikule.
Tunda saada igavikku tähendab tunda saada jumalat. Inimese ees on kaks teed, kas liikuda ajaliselt horsontaalselt, see on mõistuse tee või vertikaalselt, see ei ole mõistuse tee. Ajatus ei ole mõistuse tee. Horisontaalsest vertikaalsesse. See on ülisuur kvanthüpe, see on kõige ebareaalsem fenomen. Ainult möödaminnes tehtud samm ja sa oled täidetud jumalaga ning oled täielikult teine, ega pole kunagi enam endine. Sa elad samas maailmas, kuid seejuures lahkud tema piiridest. Sa osutud olema maailmas, kuid maailma pole enam sinus.
Teadvustamine, et sa pole keha on esimene asi sinu palverännakul. Selle teadvustamine, et sa pole mõistus on teine samm. Sinu kolmandaks sammuks saab see, et sa pole tunded. Tehes need kolm sammu tuled sa saladuste sihile. Neljas samm avab sulle sinu olemuse, sa teadvustad, et oled piiritu nagu okean, piiritu nagu taevas. Teadvustada seda, see tähendab teadvustada jumalat, ekstaasi, õndsust, see on ainus mida tasub teadvustada. Püüelda millegi muu poole, tähendab kulutada tühja aega ja minna mööda hindamatust aardest. Sa korjad teokarpe ja kivikesi rannal, kuigi sinus peitub jumala kuningriik. Ära luba endale ligidale mõtetki piiratud võimalustest, sa võid leida rohkem ja rohkem, sa võid tulla piiramatusse olemisse.
Eemalt tundub inimene mitte märkimisväärne, nagu hommikukaste tilk, aga seest näeb ta välja hopis teistsugune. Seest on ta ookean. Eemalt on hommikukastetilk, sest sealt on paista vaid tema keha. Aga kui sa liigud enda sisse juure tasandini, oma olemusse, kus sügavas vaimsuses omandad sa selgeltnägija ande, kus meditatsioon teeb selgeks sinu silmavaate, kus sinu soovide ja mõtete tolm kaob, siis saab sinu peegel puhtaks ja sa saad ennast tundma. Sellistel hetkedel unustad sa keha, mis sellest kehast. Sa unustad mõistuse, sellisel hetkel tuled sa teadlikuks oma piiramatust teadvusest. Mitte piiratud teadvus, vaid okeaaniline tadvus on tõeline sinu olemus. Me pole see kellena me tundume endale olevat. Ära luba sellel välisel ennast petta. Ära hinda ennast selle järgi mida näed peeglis, mis ripub seinal. See peegel peegeldab vaid sinu füüsilist väljanägemist. Sa pead puhastama oma sisemise peegli, vaid siis saad sa tundma oma ääretust. Sa oled sama ääretu nagu universum.
Tõde on alati uus, alati värske ja noor. Ta on nii värske kui hommikune kaste, kui lootosõied tiigil, kui lapse silmad. Tõde pole kunagi vana, temast ei saa kunagi aja osa. Tõde on igavene, seetõttu on ta alati praegu. Tõde teab vaid ühte aega – praegu ja vaid ühte kohta – siin. Ta ei tea minevikku ega tulevikku. Mitte kunagi ära kogu minevikku, sure iga päev mineviku jaoks, puhasta ennast minevikust iga päev, vabane temast, ära jäta teda endale. Ta on teostatud.
Igas inimeses on peidus tõde. Ainult vähesed on võimelised minema oma keskmesse. Peaaegu kõik jäävad perifeeriale. Perifeerne mõttetegevus on filosoofia. Hüpe perifeeriast keskmesse see on religioon. Religioon saab olla vaid üks, filosoofiat mitu. Filosoofiat on nii palju kui palju on inimesi, seepärast, et niipalju kui eksisteerib mõistuseid, niipalju eksisteerib ka filosoofiat. Aga tõde on kõigil üks. Minu ja sinu salapärane olemus pole kaks erinevat asja, keskmes me kohtume. Keskmes oleme üks tervik. Me eristume üksteisest ainult perifeerial, see on sarnane ookeani lainetele. Pealispinnal on palju laineid, sügavuses pole laineid, seal on ainult ookean. See okeaaniline üleelamine, ühtsuse äratundmine ongi tõde. Tõde vabastab sind, muretsemisest, valust, surmast, hirmust, kadedusest, vabastab sind kõigist probleemidest. Ta teeb su elu lakkamatuks peoks. Tavatu on peidus tavalises, püha on peidus ilmalikus. Kõik religioonid eksivad. Nende ilmalik on alati vastuolus tavalisega, nende pühalik on alati vastuolus ilmalikuga. Tõeline pühalikkus on tavalisuses. Religioon arvustab neid, kes väidavad, et elu seisneb söögis, joogis ja lõbutsemises. Religioon süüdistab neid materjalismis. Ma ei arvusta materjaliste, materjalism on õige lähenemine, õige algus. Kui sa oled tõesti võimeline nautima sööki, jooki ja lõbutsemist, tärkab sinus varem või hiljem teine huvi. Varem või hiljem, igaühe mõistliku inimese südames tekib küsimus, aga mis edasi? Ja kui see küsimus tekib, oled sa viivuks märganud, mida edasi ja hakanud liikuma selle poole mis edasi. Siis tuleb iseenesest meditatsioon ja sa ei saa eksida. Esimene on tähtsaim samm. Esimene samm on juba pool teekonnast, seega õpi nautima ja viska eemale tõsidus ja kurbus. Tantsi, laula, lõbutse ja mediteeri, sest on miskit ju edasi.
Jätkuks vajad sa väga sügavat teadvust. Meditatsioon puhastab su peegli ja sa hakkad paremini elu teadvustama.
Rahvamass soovib ja ootab sinult teeneid, et sa oleksid üks nendest ja ei kuulaks oma teadvust rahvamassi nimel. Rahvamass on ainus inimese teadvuse hävitaja. Kui teadvus on hävitatud, pole sa võimeline õndsust tundma saama.
Iga laps on sünnist täidetud teadvusega ja peaaegu iga laps osutub mürgitatuks. Enne kui ta jõuab aru saada millega ta siia ilma saabus, osutub ta paraliseerituks ja sandistatuks. Tema sandistamisele antakse ilusaid nimesid, nagu ristimine, ümberlõikamine aga kõik see on lihtsalt rumal idee. Laps saab teada paljudest asjadest, kuid need asjad on talle peale surutud. Selleks ajaks kui temast saab suur inimene on ta kogu teadvuse ära kaotanud, temast saab lollpea ja ta on õnnetu. Religioon kasutab õnnetust ära, ta ütleb, et sa kurvastad selle pärast, et sa ei usu jumalat ja oled eelmises elus pattu teinud, seetõttu, et sa pole heategija. Kui sa oled õnnetu siis palveta, kahetse pattu ja külasta regulaarselt kirikut. Need ideed leiavad vastukaja, inimesed soovivad muredest eemalduda. Kuid lollpea, ei saa aru, kuhu läheb, mida teeb ja miks. Esmalt on vaja vabastada vangistatud teadvus, siis tuleb õndsus iseenesest nagu tavaline toode. Oma teadvust tunda saades satud sa kohe õndsuse joa alla.
Moraal on inimese jaoks, mitte inimene pole moraali jaoks. Ja moraalsed arusaamised peavad ajas muutuma. Ei saa igavesti vanade seaduste järgi elada. 10 käsku mõeldi välja 3000 aastat tagasi. Praegu on kõik teisiti, need pole enam kohased. Sa pead leidma uue viisi eksisteerimiseks ja eluks. Selleks peame südametunnistuse idee minema viskama, selle asemele peab tulema teadvus. Süütunne tuleb alati väljastpoolt, see on manipuleerimise viis, peen metoodika teenimiseks. Teadvus kuulub alati sulle, sinu teadvus on sinu viis iseseisvalt tõusta jalgadele. Loomulikult võid sa teha palju vigu juhtides ise enda valgust, aga vigades pole midagi hirmsat, see on ainus viis kuidas sa saad midagi õppida. Mida rohkem vigu sa teed, seda rohkem sa õpid. Tuleb ainult meeles pidada, et ühte ja sama viga ära korda kunagi. Otsi viise kuidas teha uusi vigu. Arvestades sinu kasvuga, õppevõimekusega õppida uusi asju, arvestades sellega, kuidas kasvab sinu teadvus, tuleb sisemine distsipliin sinu juurde iseenesest, mitte mingisuguse sundusega. Sa ju õppisid juba eristama, mis on hea ja mis halb. Kui see sinu juurde tuleb, siis kaob mõistuse kahestumine, skisofreenia. Kogu eelnev inimkond oli skisofreeniline iidsete moraalikoodeksite pärast.
Pange tähele, kuidas te vaatate alluva ja ülemuse peale, vaese ja rikka peale. Vaadake oma suhtumis millesse iganes, vaadake oma seisundit, olge ausad ja siirad. Mida rohkem te saate teada oma väärastumisest, vägivaldsusest, mida rohkem teadvustate fakte ja mõttetust sellest mida te teete, seda rohkem hakkab teadvus teid aitama. Varsti kukub teie väärastumine teie küljest ära. Kui te teadvustate oma väärastumist, ei saa ta enam eksisteerida. Kui igaüks ütleb välja selle, mis tal mõttes on, siis kogu maailmast ei jää kellelegi isegi nelja sõpra. Vapustav, et keegi ei ütle ausalt, mida ta mõtleb, sest siis ei saaks sõprus olla võimalik.
Miks keegi ei nõustu teiega? Põhjus on järgmine. Te saate petta vaid ise ennast ja mitte kedagi teist. Kui te mõtlete, et petate teisi, petate vaid ise ennast. Teised vaid teesklevad, et nad on teie poolt reedetud, sest on hetki, kus on hea mängida petetu rolli. Rääkides kellelegi oma suursugususest, räägivad kõik otsejoones oma suursugususest ja tähtsusest ning keegi võib teiega nõustuda, kui see on talle kasulik. Aga sisimas teab ta, kes te tegelikult olete. Te ei saa kedagi petta ja lõpetage ka enda pettus. Ärge kartke. Jaa, teis on väga palju segadust, metsikust, väärastumist, kiusu, kui te kardate, siis ei muuda te kunagi seda. Kui see kõik on, siis tunnistage seda ja võtke see omaks. Vaadake seda täielikus paljastuses, jõudke selle juurteni, analüüsige seda miks ta eksisteerib. Kuidas te aitate sellel olla, toidate seda ja kaitsete. Nähke oma kalgistumist, südametust, tähtsust, valelikkust, rumalust, ebaloomulikust, agressiivsust, vastutustundetust. Vaadake kui palju valu te tekitasite teistele, kui palju inimesi kannatas teie pärast. Olge siirad lõppude lõpuks, kas või endaga. Vaadelge nähtust terviklikult. Kui te näete seda totaalselt, siis saate selle minema visata, sest te ise usute seda ja kaitsete, see on teie looming, mis on teile takistuseks. Te võite selle minema visata kunas soovite, kasvõi nüüd kohe, kuid esmalt on teil vaja teda vaadelda, mis mehhanism see seesugune on, mis on tema keerukus, kuidas te teda aitate. Kui teile räägitakse midagi solvavat, ärge reageerige kohe, ärge solvuge kohe, võibolla on eemalt vaadates rohkem paista. Oodake ära, öelge, et ma vaatan selle üle, mida te ütlesite. Võibolla on teil õigus. Kui teil on õigus, siis ma olen teile tänulik. Kui teil pole õigus, siis ma teatan teile sellest. Ärge kiirustage solvuma. Otsekohene reageerimine pole kunagi õige.
Vaenlased eksisteerivad seetõttu, et te pole avatud. Kui te olete avatud, siis kogu eksistents osutub sõbralikuks. Vaenulik käitumine on enesekaitse ja parim enesekaitse on rünnak ja teist saab agressiivne ning kõigi vastane.
Tihtilugu juhtub, kui inimene kannatab maailmas ebaõnne ja saamatuse all, pole midagi saavutanud ning tunneb, et ambitsioonid on rahuldamata aga elu möödub, pöördub ta vaimsuse poole. Need samad ambitsioonid vajavad rahuldamist siis lihtsalt uues valdkonnas. Sellel teel on neid kerge rahuldada, sest vaimses valdkonnas võite kergelt petta ennast ja ka teisi. Reaalses maailmas pole nii lihtne petta, kui te olete vaene, siis on keeruline teeselda, et olete rikas. Teid hammustatakse kiirelt läbi. Kui te aga survestate, siis arvatakse, et te olete hull. Aga vaimses maailmas on väga lihtne petta. Te võite öelda, et meditatsioonis nägite Jeesust ja tegite läbi valgustumise, et olite 24h sügavas palves, et olete kõige leplikum, et avanes süda, et tunnete kõigi vastu jumalikku armastust. Te hakkate ennast petma ja otsima teisi, kes teie illusiooni toetab. Te ei huvitu enda reaalsest transformatsioonist, vaid sellest kuidas õigustada ennast. Õigustada ennast on kerge, te võite odavalt osta enda vale õigustuse, kui te ise toetate teise inimese valet. Nii luuaksegi ühiskond, vennaskonnad, liidud, koolid, kus pole mittemingisugust reaalset tööd aga on kasvatus enesepettusega.
Väga tihti peetakse ego transformatsiooni vaimseks transformatsiooniks. Pole mingit mõtet ego transformeerida, kuidas ta ka ei transformeeruks, ei lõpeta ta olemast ego. Temast võib saada rohkem ülevam ja kultuursem aga ego jääb egoks. Mida kultuursem ja peenem on ego, seda mürgisem ta on ja seda rohkem teist kinni hoiab, sest seda vähem olete võimelised teda tuvastama. On olemas ego puhastamise viisid, kuid nad pole vaimset laadi. Näiteks moraal transformeerib ego. Vaimne töö viib selleni, et te lihtsalt viskate ego minema. Moraal räägib õigsusest ja mitteõigsusest, vaimsus omab kokkupuudet reaalsusega – tõelisusega. Õige võib olla vale, ego on vale olemus. Kui te kohtute temaga, lõpetab ta eksisteerimise. Kui te kohtute näost näkku minaga, siis mina kaob. Te olete sellises seisundis justkui teiega juhtub suremine. Teis tärkab hirm ja te võite uuesti haarata kinni mõtetest. Kuid see hirm on väga hea märk, ta näitab, et praegu te jõudsite väga sügavale, sest surm on kõige sügavam punkt. Kui lähete surma sisse, saate surematuks. Kes on surma sisenenud ei saa surra. Valgustumine on ainus võimalus väljumiseks unenägude labürindist.
Surm on elu väljahingamine ja elu on surma sissehingamine. Elus pole midagi määratletud peale surma. Millegipärast aga surmast räägitakse alati nagu juhusest. Iga kord kui keegi sureb, räägime, et surm polnud õigeaegne ja oli juhuslik. Aga ainult surm on absoluutse määratletusega. Te peate surema ja teile tundub, et te peaksite surema kauges tulevikus, aga see pole nii. Te olete juba surnud, sellel hetkel kui te sündisite, te surite. Kui inimene sündis, sisenes ta surmariiki. Te olete juba poolsurnud. Surm ei juhtu kõige lõpus, ta juhtub juba. See on protsess nagu ka elu. Me loome neid praegu, elu ja surma. Need on nagu meie kaks jalga, nagu sisse- ja väljahingamine. Elu ja surm on üks tervikprotsess. Me sureme iga hetk, sissehingamine on sünd ja väljahingamine on surm.
Teadvus on surematu. Kui sa ei tea seda, kuidas sa saad siis elada rõõmus. Kui surm on kõige lõpp, siis kõik kaotab mõtte. Kui surm on kõige lõpp siis sinu looming ja sinu armastus ei oma mingit mõtet. Siis on rõõm vaid katse unustada surma järjekindel koputus sinu uksele. Kui kaua sa siis suudad surma vältida? Kuuletud sa või mitte, avab surm ühel hetkel ukse ja siseneb. Ta ei küsi, kas võib siseneda. Ta lihtsalt avab ukse ja siseneb. Kui on surm, ei suuda sa leida elu mõtet. Kui kõik lõpeb hauaga, mis vahet seal siis on, kes sa oled. Kas patune või pühak, maailmakuulsus või unustatud kõigi poolt sant. Surma ees on kõik ühesugused. Kui aga sinu eksistentsis on miski, mis on valmis esitama surmale väljakutset, omandab elu mõtte. Siis ükskõik mida sa teed, omab mõtet, siis on igal teguviisil mõte, sest iga teguviis on pärit surematust allikast, sinu eksistentsist ja on sinu surematu eksistentsi väljendus. Sa väljendad ennast oma teguviisidega ja need avavad sind sinule endale ja teistele inimestele. Kui sinu eneseväljendusest saab kunst, saab kogu sinu tegevusest mõte igaviku palge ees. Võit on võimalik siis, kui sa oled endas ära tundnud surematuse. Tunne see ära, mis eksisteerib igavesti.
Eksisteerib kolme tüüpi inimesi. Ühed arvavad, et nad peavad kõige eest hoolt kandma, see on tegude inimene. Ta ei usu tervikusse, ta elab lähtuvalt oma väikesest jõust. Kui te elate vastandudes oma väikese energiaga teid ümbritsevale ookeani energiale, siis te olete määratud ebaedule ja teie elu kulgeb pidevas kannatuses.
Teine tüüp on selline, kes mõtleb, et kui jumal teeb kõike pole mul vaja midagi teha. Selline istub ja ootab. Tema elu muutub enam ja enam inertseks. Ta jääb magama ja magab aina sügavamalt ja sügavamalt.
Need kaks tüüpi iseloomustavad läänt ja idat. Lääs on aktiivne tüüp ja ida passiivne ja tegevuseta. Lääne inimene arvestab vaid endaga. Ma pean ise kõigega hakkama saama. Selline seisund tekitab, pidevat muretsemist, pinget, närvilisust, maniakaalset seotus resultaatidesse. Lääs on meeleheites enesetapu äärel.
Ida on liiga lõdvestunud, laisaks muutunud. Inimesed surevad näljast ja see neid ei morjenda, sest kõik on justkui jumala tahe. Kuid nende elu on peaaegu nagu taimel.
Aga praegu on uue inimese aeg, kolmanda tüübi aeg. Inimese aeg kes oskab tegutseda ja mitte tegusteda, inimene kes oskab rääkida jah ja ei. Selline inimene teeb kõik temast sõltuva, ta mõistab, et ta on vaid instrument jumala kätes. Kui pole loodetuid resultaate, ei süüdista ta selles kedagi. Ta teeb kõik endast sõltuva, kuid ei loo pingestatust. Me oleme vaid Aadamad unversumis. Pole mitte midagi, mis sõltuks vaid minu tegevusest. On tuhandeid põimuvaid energiaid. Resultaat sõltub nende energiate summast. kuidas saan ma määratleda jätkuvat. Kuid kui ma midagi ei tee võib kõik minna teisiti. Ma pean õppima tegutsema ja mitte midagi ootama, selline tegevus ongi palve liik. Ilma ootusteta saada resultaat, siis ei ole lootuse purunemist.
Küpsus on arusaamine sellest, et te peate olema see kes olete, mitte kellegi koopia. Keegi teine sisendas teile ideaali ja te järgite teda. Kui te ei saavuta seda ideaali, olete õnnetud. Samuti olete õnnetud kui te selle ideaali saavutate, sest see ideaal pole kunagi teie ideaal. Seepärast on maailmas nii palju õnnetuid. inimesed matkivad teineteist. Matkides estraaditähti, kumiire, poliitikuid, naabreid, vaimseid autoriteete. Nad on nii sarnased ahvidele, kes üksteist ületrumbates narrivad. Nad matkivad isegi seda, et välja näha originaalsed. Tõelisuses pole rohkem edu, kui edu mida te saavutate matkides. Te teostate ohtlikku matka, raisates rohkelt energiat ja jõudu, et lõpetuseks avastada, et ma pole seda kunagi soovinud. See oli teise inimese ideaal, mille üle võtsin. Mida küpsemas eas te olete, seda harvem te matkite kedagi. Olge enesega ausad, isegi siis kui see teil väga ei õnnestu, sest teie tõeline tõde võib tuua teid tõelise tõeni. Võõrast tõest ei saa saada teie tõde. Teisse on peidetud mingisugune seeme ja ainult teatud tingimusel läheb see seeme kasvama. Temast saab puu ning te saavutate puhkemise. Ja te saate õnnistatud. Kui te olete vaid kellegi järgija, jääb teie seeme puhkemata. Inimesed hakkavad tervitama teie matkimiste edusid, kõik edukad matkijad on kuulsad. Aga nad ei tea, et seejuures nad teostavad enesetapu. Kuid te olete valmis isegi enesetapuks, kui teid hinnatakse vääriliselt. Mitte keegi ei kiida tõelisi ja pühendunud inimesi, sest need inimesed on mässajad. Selline inimene ei hakka kedagi kopeerima. Jumal ei hakka küsima, miks teist ei saanud Jeesus? Ta küsib, et miks teist ei saanud teie ise. Korrates võõraid sõnu, muudate need tavaliseks, kasututeks ja stereotüüpseteks. On palju religioosseid õppeid, teekondi ja meetodeid, kuid kõige olemus on üks ja sama, saada tervikuks. Mis iganes te enese jaoks ei ole valinud, olge tervik. Kui te olete võimeline ootama, saavutate terviklikkuse. Kui te suudate lahti öelda oma egost, saavutate ühtse terviku. Olles loobunud oma kõikidest mõtetest ja olles meditatsioonis, saavutate te ühtse terviku. Kui te palvetate Jumalale ja teie palve on nii intensiivne, et palvetajat ei eksisteeri enam, palvetaja lahustub palves ja teist saab üks tervik, siis see on soovitud olek. Kui tegutsejast saab tegu, vaatlejast saab vaatlus, mediteerijast meditatsioon, kukuvad äkki ära kõik illusioonid. Te tõusete olemise uuele plaanile ja saavutate ühtse terviku. Kui te olete jagunenud, siis teie tegu on maailm. Maailm on jagatud aga Jumal on üks tervik. Et mõista seda tervikut on vaja alustuseks endal saada tervikuks, teist teed teadvustamiseks pole. Vaid saades Jumalaga sarnaseks, saate teda tunda.
Mis juhtub, kui sa valgustud?
Valgustunud inimene on teada saanud valgust, seetõttu räägitakse valgustumisest. Valgustunud inimene tuleb sisemisest valgusest teadlikuks ja see on suurim üleelamine elus.
Elu, see on võimalus teada saada valgust, saada valgustunuks. Saada kokku Jumalaga, 100% tõelise endaga. Alguses on seisund sarnane eufooriale, mitte eufooria, kuid väga sarnane. Lendamise ja täieliku lahustumise seisund. See on täiesti teistsugune seisund, milles pole võimalik sind mõjutada. Selles maailmas pole sul enam piiranguid. See on kui paradiis, kus sa saad olla see kes sa oled.
Ärge arvake, et kui keegi valgustub, et siis ta näeb valgust, efiirseid olemusi ja nägemusi. Kõik see on jama. See saab juhtuda, aga see on lihtsalt mõistuse olemus. Kogu valgus, üleelamine ja nägemine tulevad läbi mõistuse. Energia liigub mööda keha, seal on peidus peened tunded, mis aktiveeruvad ja te võite palju tunda. Selles pole midagi halba, kuid ärge arvake, et see on valgustumine. Valgustumine on väga tavaline nähtus. Valgustumine pole midagi erilist. Erilist otsib ego. Pole saavutust, pole jahti millelegi, te lihtsalt olete ja te olete õnnelik. Õnnelik ilma mingi põhjuseta. Selles on õnne ja õndsuse erinevuse vahe. Teie õnn sõltub millestki. Õndsus on aga põhjuseta õnn. Lihtsalt sellisena nagu te olete, olete õnnelik. Ei saa öelda seda, miks te õnnelik olete. Te ei mõtle kunagi, miks te pole õnnetu, te lihtsalt olete õnnetu. Alati kui te olete õnnelik küsite endalt, miks ma olen õnnelik. Õnnetu olemine tundub loomulikuna aga õnnelik olemine ebaloomulikuna. Õnnetu olemine on teie seisund aga õnnelik olemine on teie kirglik soov. Valgustunu on lihtsalt õnnelik ja pole mitte kunagi õnnetu. Ebamugav võib olla ka valgustunul, aga mitte kunagi õnnetu olemist. Õnnetu olemine pole võimalik. Kuidas saab olla õnnetu olemist, kui pole põhjust tema õndsusele, tema headusele. Ta pole määratletud, te ei saa seda lõhkuda, kuidas saate seda ära võtta, ta on süütu ja temas pole vastandit. Õndsus on seisund kui te võtate vastu eksistentsi ja eksistents võtab vastu teid. Valgustunut pole võimalik teha õnnetuks. Kõige rohkem mida saate talle teha on ebamugavus.
Valgustumine pole muud kui oma isiksuse alateadvuslikest kihtidest teadlikuks saamine ja nendest loobumine. Need ei ole sina. Need on võltsnäod. Ja nende võltsnägude pärast ei ole sul võimalik oma algupärast nägu avastada.
Valgustumine pole midagi muud kui oma algupärase näo avastamine – oluline reaalsus, mille sa endaga kaasa tõid, ja oluline reaalsus, mille sa surres endaga kaasa pead viima. Kõik sünni ja surma vahel kogunenud kihid jäävad maha.
Valgustunud inimene teeb täpselt seda mida teeb kõigiga surm, aga ta teeb seda ise. Ta omamoodi sureb ja taaselustub. Ja tema omanäolisus helendab, sest see on osa igavesest elust. See on iseenese avastamise lihtne protsess. Sa ei ole mitte anum, vaid sisu. Anuma kõrvaleheitmine ja sisu avastamine ongi valgustumise protsess. Valgustatus on seisund, kus pole midagi puudu.
Valgustumisel on kolm etappi:
1. Pilguheit ehk mini satoori. Tuleb selgest taevast kobamisi.
2. Satoori. Seda on võimalik laiendada, seal pole vaja midagi küsida. Sa lihtsalt tead. Täiesti teistest erinev asi.
3. Loomulik kvaliteet ehk samaati ehk valgustumine. Vana maailma lõpp ja uue algus. Naaseb meistrina iseenda üle. Suudab asju mäletada, kogeda ja väljendada, kui naaseb tagasi.
Samas kehas tuleb justkui uus inimene. Nägijad näevad seda muutust. Alles kogemusest välja tulles algab valgustunul mõtisklus, et mis toimus. Selles etapis on sõnadesse pandud suured raamatud ( piibel, koraan). Öeldakse, et samathisse on jõuda lihtne aga tagasi tulla on raske. Kogemuse edasi andmine on veelgi raskem. Need on siis meistrid, kes suudavad seda edasi õpetada. Tagasi tullakse suurimast kaastundest. Armastusest kõrgem on kaastunne, seda tuleb luua enne valgustumist. Ülim soov on soov tulla tagasi ja see peab olema enne valgustumist loodud side hästi õhukese niidina, millega ollakse siia kinnitatud. Valgustunul ei teki küsimusi, tal on teadmine, sest avaneb ka intuitsioon.
Ja milline kergendus, milline õnnistus, kui oled seda kord tundnud! Pärast seda kasvad iga hetkega üha enam valgusesse, ellu, armastusse. Sellel pole lõppu. Sa oled palju suurem kui kõiksus. Sa väljud reinkarnatsiooniringist. Sa kannad endas miljoneid tähti, kõiki lilli, kogu maailma muusikat. Mitte midagi pole puudu! Virgumine saabub ise, selleks ei pea sa kuhugi minema ega teda otsima!
Luule Pakkas meditatsioonikooli lõputöö avalikuks lugemiseks.
Kasutatud allikad: Osho vene keelsed audioraamatud.
Tõlge Luule Pakkas
3.08.2023