Näen kuidas paljud inimesed tassivad enesega kaasas mälestuste koormat nagu rasket võrku, mis sõlmib ennast iga sammu ümber. Olen ka ise sellesse võrku olnud aheldatud ja ikka ja jälle tuleb ette hetki, kus ma märkan neid, kuid ma ei haaku nendega enam. Mind tiritakse igal võimalikul viisil nagu proovikivid ja ma lööngi vahel hetkeks ka kõikuma. Kuid märkan kiirelt ja olen selle üle väga õnnelik ja rõõmus, sest vaatamata mis toimub minust väljaspool ja seespool, see pole mina ning ma tunnen seda vabadust olla sellest kõigest prii. See vabadus on aga kergeim ja avaram koht, kust ma ei lahku enam mingil väel. See aitab mul olla rahulik, rõõmus, kaastundlik ja mitte kaasa minna mõistuse vingerpussidega. Mälestuste ahelais pole avarust, hingamise kergust, nähtamatu võrk teadvuses pigistab kokku kogu elusa.

Jagan teilegi head kokkuvõtet sellest, kuidas saada mõistuse vingerpusside märkajaks ja olukordade vaatlejaks.

Kostub ebainimlik hääl ja mitte väljamõeldud roll, vaid kohalolu ise, olles vaba ajaloost ja nimest. Ta näeb, kuidas igast eilsest kogemusest saab jälitav vari sellele, kes usub, et ta ongi see isik nende kõikide draamade ja eksimustega. Esile tuleb ainult selgus. Kogu see raskus näeb välja nii veenev, et tundub olevat igavene, kuigi elab vaid meis meie endi mõtete jõul.

Inimene joonistab kujundeid minevikust oma mõistuses ja tassib neid kaasas nagu lahustumatut udu. Kui vaadelda neid fragmente lihtsa eksisteeriva teadvusega ehk vaatleja pilguga, saab selgeks, et raskus iseenesest ei oma tugevat aluspõhja. Me ise täidame selle jõuga, kui lõputult suundume tagasi nende mälestuste juurde, mis juba möödas. Siit võib näha, et soov võidelda nende mälestustega duubeldab nende energiat. Iga vastuhakk on sarnane taaskohtumisega oma varjuga.

Mida enamalt sa pingestud, seda tugevam see ka tundub. Rahulik pilk mõistuses tekkivate piltide suhtes paljastab nende viirastusliku päritolu. Sa paned tähele, et minevik kaob, kui sa ei suuna sellele pidevalt tähelepanu.

Istudes vaikides ja lubades minevikupiltidel vabalt tulla, on loomulik tegevus. Aga mõistus on harjunud pidama ennast ajaloo peremehena, muretsedes selle üle, et ilma mälestusteta ja isiklike kogemuste mäletamiseta tekib tühjus. Tegelikkuses tekib aga meeldiv moment, kui mõistad, et seesuguse koormata jääb vaid puhas kohalolu, ilma moonutatud hirmudeta ja kahjutundeta. Kaob pigistuse tunne, justkui sinu sees avaneksid aknad, mille sisse rebib ennast vabaduse tunne. Valu ja kurbus, mis tunduvad väljakannatamatud kaotavad oma tiheduse, kui sa näed, et nad sarnanevad unega, milles puudub tõeline haldaja. Seda kogevad inimesed oma kehas kui nad käivad mu juures tegemas hirmudest vabanemise rännakut. Nad tajuvad, et kehasse tekib avarus ja sinna mahuks või terve linn. Rahu ja vaikus paitavad nende meeli. Vabanemine vabastab ka keha pingetest ja krampidest, pisarad pesevad puhtaks keha sisemised ruumid.

Mõistus loob oskuslikult stsenaariume, täis sündmusi ja tegelaskujusid, pannes meid uskuma, et kõik on alatiseks tembeldatud ja määratleb kes me oleme. Vaatajale võib isegi tunduda, et ta pole võimeline vabanema tüütutest mineviku mõtetest, sest nad ujuvad välja igal sobival hetkel. Vana tuttavaga kohtumisel, või mõne vana situatsiooni meenutamisel, tulvab tuttav emotsioonide voog, justkui kehas ja teadvuses oleksid jäänud põletada saanud paranemata haavad.

Kohalolu ehk vaatleja, mis on vaba ajaloost jälgib sellist aju liikumist. Ta mõistab, et iga kujund mis tekib on mingi aeg ja siis lahustub, kui seda ei toideta tähelepanuga. On vana peegli metafoor, mis peegeldab kõike järjest, laste naeru, tõusva päikese valgust, tormi või vaikset ööd. Peegel ei vali, mida peegeldada ja ei salvesta endas jälgi, peale seda kui objektid kaovad. Inimese mõistusele tundub aga justkui ta on kohustatud meelde jätma igat hetke ja salvestama seda oma kogusse.

Siit sünnivad uskumused, et ilma nende kogumisteta ja pidevate tagasivaadeteta me kulutame isiklikku olemust. Kuid nende lugude pealispinna taga on kergendus, isikliku kroonika puudumisel pole miskit, pole võrdlust enesega, pole uue hirmu. Avaneb avarus milles kogu eelmise aasta kurbus paistab nagu hägune suits, mis taevalaotuses tiirutab. Mõistus ei säilita mitte ainult mälestusi, ta armastab neid dramatiseerida, lisades sellele värve, mida reaalsuses kunagi pole olnud. Iga stseen puhutakse suureks, kui me seda pidevalt peas keerutame. Nii saab süütust vestlusest, mis on juhtunud mitmeid aastaid tagasi, kasvada suur solvumiste müür aga väikesest ebaõnnestumiste perioodist joonistub välja terve pilt ebakindlusest tuleviku ees.

Kui ühel hetkel tekib arusaamine, et mõistus ise genereerib ja toidab neid pilte, tekib vajadus lõpetada teadvustamatu kaasamängimine. Piisab vaid korra rahulikult kõrvalt vaadata ja sa märkad, et su sees tärkab vaikuse ime, millest vanade lugude read ei saa läbi minna. Paljud inimesed arvavad, et kui lahti lasta haiglaslikud mälestused, siis kaob õppetund, mida nad pidid omandama. Õppetund pole igavene valu aga teadvus, mis muudab meie maailmavaadet. Tõeline mõistmine ei nõua negatiivsete emotsioonide salvestamist, ta jääb südame tarkusesse.

Siira pilguga enese suhtes inimene tunneb, et pole mõtet vanade kildudega ennast vigastada, et mäletada, kuidas tegutseda teadlikult. Võib minna edasi ja näha, et tõeline vabadus tuleb siis, kui sa ei kogu seotust ei positiivsusele aga ka negatiivsusele. See ei tähenda ükskõiksust, see tähendab läbipaistvust, mis laseb endast läbi kõik sündmused ilma neid moonutamata. Pilk, mis on vaba nimedest ja vormidest aitab meenutada, et mälestused kurbadest sündmustest on sarnased söega vanas jahtunud pliidis. Kaua võib tunduda, et seal söed veel hõõguvad, kuni me ei taipa sinna pilku heita ja veenduda, et kuumus on ammu kustunud. Mõistus valib näha neid harvu sädemeid, mida ta suureks illusioonileegiks puhub. Me usume, et valu on ikka veel elus, kuid ta on elus vaid sinna maani kuni me sellele kontsentreerume. Kui me viime oma tähelepanu avatud teadvuse puhtale väljale, kaovad kõik hõõgumise jäljed piiritus rahus.

On levinud hirm, inimesed muretsevad, et kui nad vabanevad minevikust siis nad kaotavad osa endast, oma iseloomust ja oma ajaloost. Sõdivad ju siiani ajaloo mälestuset nimel. Aga iseloom on suures osas juurdunud mustrid ja harjumused, mida me nimetame endaks. Vabanemine tuleb arusaamisega, et mustrid ei määra sügavat olemust. Kui kaob fantoomne solvatu valu, ilmneb siiras lihtsus, mis ei ole sõltuv möödunutest solvangutest. Just see annab meile võimaluse olla paindlik, armastada ja luua ilma kogutud kahetsuste koormata. Kui sa ei püüa võitu saada või elimineerida oma mälestusi aga näed nende olemust praegu siin, toimub imeline muutus. Justkui needsamad pildid ja needsamad näod, kuid nad on ilma varasema koormata. Tekib selgus, et see on lihtsalt liikuv vool, mis liigub läbi teadvuse, puudutamata tema puhtust. See mis varasemalt tundus valukerana muutub uduks, mis pole võimeline tekitama reaalset kahju, kui mitte kulutada jõudu ja energiat teda kätega haarata. Ja siis sa märkad, et valu pidevalt justkui pestakse maha, nagu läbipaistva mägioja põhja mudakihti. Inimene räägib tihti endale, et tema minevik on liiga raske ja dramaatiline ja sellega pole midagi võimalik teha. Aga selle seisukohalt kellel puudub ajalugu, lakkab koorem olemast iseenesest, sest pole isikut kes seda koormat oma õlgadel kannaks.

See mida me nimetasime isiklikuks tähtsuseks on tegelikult järgekordsed mõtted, mis loovad meid  hukutavat kuvandit tavapärasest endast. Sellest hetkest kui hammustad neist mõtetest läbi, laguneb konstruktsioon jätmata mineviku kurvastustest ei tugevat põhjust ega ka lahendamatut probleemi. Kui vaadata maailma peale selle silmadega, kes pole seotud mälestustega, tunnetad imelist kergust. Elu tundub olevat kui kerge liikumine, kus mineviku kujundid mööduvad ilma püüdluseta kinnituda. Siis räägib inimene, et sellises seisundis ta lõpetab elu hindamise. See näeb välja kui mõstuse veider ekslemine. Vastupidi, tühjuse seisundis avaneb armastuse sügavus ja tundlikus teiste suhtes. Pole neid takistusi mida lõi mõistus toetudes vanadele traumadele ja stsenaariumitele. Ilmneb loomulikus, mis ei sunni meid muutuma külmadeks vaatlejateks, vastupidi, teeb meid siiralt avatuks ja südamlikuks. Vahel ujub mälestustest esile ammune solvumine, keegi ütles järsud sõnad. Ennemalt sukeldus mõistus sellesse solvumise ajalukku, puhudes leekidesse emotsioonipurske, tundes viha või kurbust. Kui aga sellel hetkel tunnetada, et meie ees on lihtsalt vana muster, mis ei oma reaalset jõudu, siis ta lõpetab tujuga manipuleerimise. Tasub märgata, et valu tekib ainult juhul, kui me samastume solvatud isikuga. Kui pole selle ettekujutuse külge klammerdumist, jääb vaikne selgus, milles mitte üks valu pole võimeline juurduma.

Vabanemine minevikust mis pole seotud vägivaldse mälust eemaldamisega. Mitte keegi ei sunni unustama seda, et kunagi toimusid mingid sündmused. Mälu on üks aga tema tuvastamine hoopis midagi muud. Võib mäletada kõike mis toimus, kuid mitte rikastada neid mälestusi dramaatiliste varjunditega, justkui nad siiani vormivad tõelist olemust. Minevikupildid on mõistuse vili, nad tulevad vaid selleks, et äratada meid huvituma, kes reaalselt vaatab neid. Kui sinust saab vaatleja, kes ei soovi midagi omistada, lendavad mälestused mööda nagu linnuparved, kes ei jäta taevasse jälgegi.

Kujutage ette tuuletu hommiku siledat veepinda. Veepind peegeldab mägesid, taevast, puid, justkui laitmatu peegel. Vaid viska kivike ja vesi hakkab kohe värelema, tehes peegelduse väärastunuks. Kuigi järve olemus ise ei muutu. Inimene ju koosneb ka suurest osast vees, mis ongi emotsioon. Ja kui sinna visata isikustatud sõnum, lööb see virvendama. Kuid kas inimese olemus sellega muutub, kui ta ei samastu visatuga? Mõista, et põhiline on jääda iseendaks vaatamata mõtetest, tähendab puutuda kokku sügava rahuga, kus minevik ei saa meie olemuse üle võimutseda. Me viskame oma teadvuse järve lõputuid kive lootuses midagi parandada või millegist aru saada. Aga unustame, et need lained on vaid pinnapealsus, mis ei puuduta olemust.

Valu lahustamise teekonnal avaneb vahel hirm, mis harjumatutest lugudest tundub seest tühi ja üksildane. Aga selgub, et selles tühjuses on nii palju täiuslikkust ja ilu, et mingeid mõistuse draamasid ei saa sellega võrrelda. See vaikus pole külm ja elutu, vastupidi kannab ta vastuvõtlikuse soojust ja sügavat rahu, milles segunevad tõelise hetke kõik tunded. Nii avaneb enamalt otsitud sisemine maailm,  kui tavaline keerukas lugu, mis pole millegagi piiratud, peale meie vanade ettekujutuste. Kohalolu ei püüdle minema ajada valu ja jõuliselt kustutada mälestusi. Ta lubab neil ilmuda ja lahustuda nagu udu koidikul. Kui me anname emotsioonidel võimaluse esile kerkida, ilma selleta, et kohe neid nimetada meeldivateks või mitte meeldivateks, kaotab valu toetuspunkti ja hakkab hajuma. Iga emotsioon, kui tugev ta ka poleks, nõrgeneb ilma mõistuse kommentaarideta. Mõte mis karjub ebaõiglusest või hirmust ei kõla võimukalt, kui sa ei toeta teda oma mõtetega.

Paljudel on raske uskuda, et on võimalik elada sisemise haavata, mis tundus nende olemuse määrava faktorina. Selle haava kaotusega saavutab inimene enneolematu vabaduse. Justkui pikka aega istus ta kitsas ruumis, harjus selle lõhna ja varjudega aga pärast äkki avastas ennast päikeselisel aasal. Tekib imestus ja vaimustus. Selgub, et pole vajadust hoiustada sügaval solvumise ajalugu, et tunda elu täiuslikust. Vastupidi ilma mälestuste koormata avastate ennast nii mahukana ja avarana, et sellesse mahub mõõtmatu armastus ja kopeerimatu rõõmus looming. Mõistes oma algupärast mahukat puhtust, toob tagasi usalduse eluvoolu enese vastu. Sellega koos nõrgeneb ettekujutus mingist eraldi olevast MINAST, kes kannab enese seljas kogu mineviku taaka. Tihti tundub, et meie oleme mingi kindel struktuur, kes on enesesse kogunud solvumised, saavutused, hirmud. Kui aga vaadata, tulevad need aspektid esile teadvustamise väljal perioodiliselt ja kaovad. Meist saavad need, kes kogevad rõõmu aga pärast tunneme kurbust, siis uhkust ja veel lõpuks kahtlusi.

Kes muutub tegelikult? Kus on see tugi, mis säilib alatiseks? Vaadeldes märkad, et kõik voolab lakkamatult aga vundament ise takerdub iga muutuse taha. Minevik tundub tõesti unena, mis võetakse kui reaalsust vaid seni, kuni me magame ja ei teadvustata tema illusoorset loomust. Piisab vaid ärgata, kui hirmutavad ja piinavad süžeed vahetuvad vaikse naeratusega. Kui meie tähelepanu langeb sellele, kes antud hetkel näeb neid kujundeid, selgub, et neil puudub fundamentaalne reaalsus. Need pole midagi enamat kui ilmuvad ja kaovad pildid. Mõistus tahab muuta seda mõistmist keerukamaks, mõeldes välja pikki lugusid, kui kaua peab tervenema ja oma traumasid üle vaatama. Kuid kohalolu on terviklik, ta pole haavatud ja ei nõua tervenemist. Meenutades sügavat und võib veelkord näha kui lihtsalt võtab mõistus luua päris sündmustest miraaže. Kui läita teadvustamise latern, selgub, et koletised, mis tundusid nii reaalsetena osutuvad lihtsateks mööblikontuurideks. Nii ka vanade haavadega. Täpsel vaatlusel on näha, et nad seisavad püsti vaid sellel, et eksisteerib mingi õnnetu persoon. Kui selline mõte aga haihtub, kaob ka selle kannatuse konstruktsioon. See pole kõrge pilotaaž ja keeruline praktika, see on loomulik seisund, mis on meil alati käeulatuses, kuid me läheme tihti sellest mööda.

Mõistus kehtestab oma solvumised ja ütleb, et nad väärivad auväärset kohta, need vormisid iseloomu.

Vaadates aga sügavamale, saab selgeks, et see on vaid eklektiline harjumuste kollektsioon, millest oli kord võimalik välja keerutada.

Vabanemine pole enese jõuline eemale heitmine, vaid mõistmine, et mitte mingisugune vana valu ei saa kuuluda sellele, kes on ise olemuse puhtus. Kui välised dekoratsioonid ja sisemised kujundid kaotavad võimu, tuleb avaruse tunne, milles ei arene dragöödia üksildasest piinlejast. Selles vabaduses jätkab elu voolamist, aga juba ilma vajaduseta tõestada oma tähtsust nii endale kui kellelegi teisele.

Sa teed sammu ja ei püüa toetuda minevikusündmustele. Sa võtad otsuse ja ei otsi õigustust vanadest traumadest. Selles on loomulikus, mis sarnaneb tuulega, mis ei hoia kinni ühestki oksast vaid hellalt puudutab lehti ja liigub edasi. Vahel püüab mõistus tuua ette mingeid harjumuspäraseid stsenaariume, vaatad nende peale naeratusega, ilma, et anda neile mingit kõrget väärtust. Neist saavad kerged pilved, mis ei varjuta sinu sisemist valgust. Inimene, kes on teada saanud, et ta pole tema minevikulugu, saavutab ääretu pehmuse ümbritseva suhtes. Rohkem pole takistusi, isiklikest raamidest ja solvumistest, mis tekitasid põhjuse enese kinni müürimiseks. Ilmneb siiras kaastunne, sest näed kuidas teised elavad oma mälestustekoorma all, pidades neid järeleandmatuks tõeks.

Sellel hetkel tekib tänutunne teadvustamise faktile endale, sest selles on näha väljapääs mineviku suletust ringist ja tuleviku hirmust. Paradoksaalsel moel kui inimene ei klammerdu millegi külge, võib ta kaasa tunda palju siiramalt ja sügavamalt. Enese ja oma eraldamatu valu jäikade uskumuste puudumisel  saavutavad meie tegevused spontaansuse ja kerguse. Me ei tekita endale piinlikust lõputute võrdluste pärast, või selle pärast, et keegi meile kunagi midagi tegi.

Vabadus hingab igal pool, lihtsates asjades, uutes kohtumistes, igas hingetõmbes. Sisemiselt lavalt läheb ära meeletult suur dekoreeritud taust nimega isiklik draama ja maailm kohtub meiega taas. See on suur samm astuda välja näitleja tasandist dekoratsioonidega lavalt, kus käsutas meid mõistuse viljakas fantaasiamaailm. Iga moment on ainulaadne ja temas pole kohta vanadele hirmudele. Küll aga mõistus püüab taastada kontakti nende stsenaariumitega, uuesti üle värvida kulunud värvid, kuid nüüd on lihtne jääda vaatlejaks. Vanad lood ja meenutused kaotavad endise väe. Nad tunduvad nüüd tähtsusetuna ja võimetuna looritama teadvust. Aru saamata seda, et keegi ei pea neid kaitsma ega õigustama. Iga valu lahustub juba vaevalt silmapiirile tekkides. Siis viib meid olemise voog edasi ja me ei vaatagi varje, mis meid nii kaua saatsid. Mõned usuvad, et ilma isikliku ajaloota muutume me hingetuteks olevusteks. Kui aga mõistad, et ajalugu on lihtsalt vilkuv lambike, mida mõistus enda järgi tassib, saab selgeks, et tõeline südame soojusega kohtumine avaneb just sellest koormast vabanemisel. Me ei vaata enam inimesi läbi oma vanade solvumiste ja kompleksite ja seetõttu oleme just valmis neid kuulma ja tundma.

Nii lööb õide tõeline armastus, mis pole värvitud kahtluste, armukadeduse või vana valuga. Ta ei püüa lunida välja kompensatsioone oma olnud haavadele, sest pole midagi täita. Jääb vaid selgus, mis on selline seisund, mitte mingi jätk pikale teekonnale aga tagasitee loomulikuse juurde mis oli alati siin. Ta ei ole sõltuv kasvuetappidest, sotsiaalsest seisundist ja kultuurist. See on lihtne vaikus sees, kus teadvustamise taevas jääb alatiselt selgeks, mis iganes tormi seal pilvede vahel poleks. Aeg ajalt mänglevad äikesetormid ja mõistus karjub, et meil on põhjus kannatamiseks.

On vaja vaid meenutada avarat taevaruumi ja illusioon stiihilisest katastroofist langeb. Selle võib  näitena kokku võtta. Taevas ei säilita lendavate lindude jälgi ja kõige tugevamate tormide arme. Ta lihtsalt lubab neil olla, aga ei muutu nendeks. Samal kohalolu näitel, sellena, kellena me ilmneme ei kogu endale mälestustest saba. Ta sünnitab kõik mineviku mõtted, kuid ei omanda nende omadusi ja ei jää nende külge rippuma. Mõista seda, tähendab näha, et ära anda oma minevikku pole oluline, sest ta ei kuulunudki algusest peale sulle. Pole eraldi olevat omanikku, ega seda, kes peab elama meenutuste vanglas. Jääb vaid kerge vabaduse hingamine. Iga häire, valu või kahetsus, lahkuvad udus lahustudes tuules.

Me lõpetame küsimise, miks see meiega oli. Meile pole enam selgitusi vaja, sest ajalugu ei oma juuri reaalses hetkes. Tekib selgus, et see meie olemise fakt on ise nii ergas ja täiuslik, et mineviku kannatused näevad välja kui viirastuslikud kujud, mis ekslesid meie ettekujutlustes. Ja seal selle teadvustamise sügavuses ei peitu hirmu ega ka mittetervenevat haava. Seal särab vaid ruum, mis ei tea midagi sellest, et võib olla haavatud. Sellel hetkel võib hingata täiel rinnal ja tunnetada, et elu hakkab uuesti avanema. Siiras rõõm ei põhine enam mälestustel ja hinnangul, vaid voolab hetkesolemisest endast. Mitte keegi ei kavatse ära võtta sinu kandamit ja pole vaja väliseid jõude, et seda minema visata. Piisav on märgata, et sa oledki see piiritu ruum mis lihtsalt tekib sinna ja samuti ka kaob.

Kui teadvustamise valgus pimestab vanad lood, kaotavad nad oma tähenduse ja sa oled vaba nägema maailma, armastama, looma, jagama ja jätkama elamist loomuliku avatusega. Ettekujutatud kodu mineviku solvumiste ja kahetsustega pole tegelikult kunagi olnud sinu ainsaks pelgupaigaks. Lihtsalt mõistus lõi sellest mugavuse illusiooni, mis baseerus tuttavatel kannatustel. Kui sa väljud nende seinte taha, tekib loomulik tänutunne, lihtsalt selle eest, et sul on võimalik hingata, kuulata hääli, tunda puudutusi, naeratada teistele inimestele ilma segamiseta. Sisse ei jää seda, kes ootas oma valu tunnustamist või oma vigade õigustamist. Kukub mask ja selle tagant avastatakse olemise loomulik ilu, mitte väärastatud isiklik ettekujutus.

Just praegu saad sa lubada oma kõigil mälestustel, isegi mitte kõige lihtsamatel, liikuda läbi sinu vaiksest sisemisest ruumist ja kaduda jäljetult. Selles pole midagi kangelaslikku, seetõttu, et kangelaslikus kujutab endast takistusi ja nende ületamist. Siin pole takistusi, oli vaid udu, mis tundus reaalsena. Kui ta kaob, siis asemele tuleb kergus, justkui värske tuuleõhk, mis puhub seisma jäänud lõhnad ja tõeliselt jääb vaid teadlikus, milles pole raskust, pole hirme ega vanu raame. Kõik ärevused, solvumised ja kahetsused on uni, mis on hajutatud esimeste teadvustamiste kiirtega. Sügaval vaikuses avastatakse vabaduse hingamine, millest enam ei soovita loobuda.

Seal pole kurva lõpuga lugu, pole pikale veninud draamat oma isiklikust minevikust, on puhas võimalus elada igat hetke viskamata pilkugi ammu möödunutele stseenidele. See mis tundus nii tähtsa ja valulikuna, pöördub tolmuks olemise teel, mis puhub kergelt laiali kättesaamatu kohalolu tuuleiil. Nii lõpeb mäng, kus sa kogu oma jõust hoidsid kinni oma minevikust ja uskusid, et ta määrab sind. Teadvustamine võtab maha vanad lukud ja viib mälestustest välja kondiseid viirastusi, mis meenutavad ammuseid solvumisi. Nüüd saab neist ei midagi muud kui varjud, mis haihtuvad kui teadvusesse tekib valgus. Sellest hetkest jääb täieliku vastuvõtmise tunne ülevoolava rahuliku selgusega. Ei mingeid köidikuid ja kahtlast vaikust, on ühtne eluruum, kus hingamine, hääled ja liikumine toimuvad täielikus värskuses. Just siin sa näed, et sa pole olnud kunagi mälestuste ori ja pole ka praegu see, kes peab lahti laskma seda mida ei eksisteeri.

Kui sinu sisse tekkis seemnekene arusaamisest ja vaatlejast, kuid sa ei tea kust ja kuidas alustada, tule koge minevikuhirmudest vabastamise rännakut. Seal saad otsa vaadata sellele, mille oled enda omaks pidanud. Seal saad lasta sellel minna kui pilvel ja vaadelda seda minekut kõrvalt vaatlejana. Nii saad aimu, kuidas see töötab reaalselt ja raksendada oma ellu juba teadlikult. Selleks, et broneerida endale aeg ja esitada küsimusi, kirjuta mulle meilile hei@luuleloome.ee või luulepakkas@hotmail.com.