29-30. november 2022.
Grupp hakkab enda nägu näitama ja kokku on tulnud imetoredad inimesed. Ausalt öeldes on mu ümber viimastel aegadel kõik inimesed toredad. Ma ei süüvigi kuidagi inimeste mittetoredustesse. Teoorija mida Sarita meile edastab on mul teada, kuid mulle meeldib väga tema sõnastus ja lähenemine.
Sellepeale tuleb meelde üks lugu viiest pimedast mungast.
Viis munka kõnnivad mööda teed ja vastu tuleb neile elevandiajaja koos elevandiga. Mungad kuulevad, et keegi tuleb, kuid ei näe kes. Sammud on aga tugevad ja selgelt kuulda. Nii nad hüüavad, kes sealt tuleb?
Elevandi seljas istuv elevandi ajaja vastab : «Elevant, kas te ei näe?»
«Ei näe!» : ütlevad mungad, «Me oleme pimedad.»
«No katsuge siis!»: vastab elevandi ajaja.
Mungad hakkasid ükshaaval kompama elevanti.
Esimesele jääb pihku lont ja tunnetab kui pehme, liikuv ja painduv on lont, ning arvabki, et elevant on selline nagu painduv, pehme toru.
Teine satub elevandi kõrva katsuma ja arvabki, et elevant on nagu lootose leht õhuke, lai ja painduv.
Kolmas katsub elevandi jalga ja arvab, et elevant on justkui suur sammas.
Neljas katsub elevandi külge, ning talle kujutab see suurt müüri.
Viiendale jääb saba, ning ta ei arva elevandist suurt midagi.
Põhipoint on, et ükskõik millisest küljest keegi läheneb oma kõrgemale minale, jõuab ta ükskord ikkagi arusaamisele tervikust ja oma kõrgeimast minast ehk tegelikust endast ehk tühjusest.
Justkui oleksin sattunud treeninglaagrisse. Iga päev vähemalt kaks kolm meditatsiooni. Kui te pole veel aru saanud mis on meditatsioon, siis praegu on see olnud kaugel vaikselt istumisest. On ka sellist kus istutakse liikumatult, nagu Budda Vipassana meditatsioon.
Erinevad meditatsioonid on justkui stiihijad, mis raputavad, keerutavad, vibreerivad, tantsitavad, häälitsevad, müristavad jne. sinu kehast välja selle, mis pole sulle vajalik. On sul sellest aimu või mitte aga vabaneb.
Siin on hea võrrelda kuidas käib see vabanemine alateadvus- maailmas teadlikult ning kuidas teadmatult ja urgitsemata meditatsiooni maailmas. Siin vabaneb keha sinna mittekuuluvast ja seeläbi on hingel palju ruumi.
Nagu ikka alustasime dünaamilise meditatsiooniga ja ilmselt sellega me ka aasta pärast lõpetame. See meditatsioon on kui kõige järgneva alustala. Tegime ka Kundalini Meditatsiooni ning uueks meditatsiooniks oli seekord – Ahhhh!!
Nii teda ei nimetatud, kuid niimoodi ta kõnetas ja see on joovastav ahhh! Mulle meenutas ta araabiamaade tantsu šeikidele. Graatsiline naiselik, keerlev.
Osho No-Dimensions Meditatsioon – seal kaobki dimensioon. See meditatsioon on Sufidest inspireeritud. Tansimine, keerutamine ja lamamine. Schjuhh!
Keerutamine meenutas Türgis tantsivaid mehi, kes võisid lõputult keerelda, ilma, et pea hakkaks ringi käima. Kogesin, et nii ongi.
See nädalavahetus toimunud muudatused ja arusaamised olid võimsad. Dünaamilise meditatsiooni selle nädala esimesel päeval suutsin mingi osa hüpata, kuid teine päev ei saanudki jalgu maast lahti. Enne seda olime nalja visanud selle üle, et kui tuleme väsinult kodu ja äkki hakkab näiteks huilgama tuletõrje sireen, oleme püsti ja ei tea kust tuleb energia. Ilkusin enne algust, et oleks vaja seda sireeni ja plaks, keha sai nagu kodeeringu ja ei hüpanud üldsegi. Isegi kui arvate, et see ju naljamõte siis aju on tark ja ta ei jäta, et sind mitte tegutsemast pärssida.
Veel tekkis oksendamis reflekse ja nii sügavaid, et võdisesin tükk aega peale seda. Sellisel kujul väljus minust veel miskit. Dünaamilise meditatsiooni ajal, kui oli seismise osa, vaatlesin kuidas mu pea oli kallutatud vasakule, parem õlg ja parem üleval hoitav käsi olid sellises pinges nagu tassiks üle selle õla mingit rasket koormat. Nagu lohiseks see last rihmadega kinnitatuna ja mu õlale toetatuna ning käsi justkui tugevalt hoidis seda kõike. Sedasi tardunult seistes vaatlesin seda olukorda, kuni see leebus ja pinge vähenes, kuid ei kadunud seekord täielikult.
Mu mõtted oleksid justkui peast pühitud, tühjus. Kokkuvõtteks ei suutnud isegi tavalist juttu kokku panna. Lihtsalt midagi polnud öelda.
Puhas plats ka kahe kõrva vahel.
