21 päeva!
Vahepeal on meil olnud mitu praktikapäeva veebis kui ka Tao keskuses, kus oleme saanud erinevaid rolle meditatsioonipäeva läbi viimiseks katsetada. Alustamisest on möödunud juba 5 kuud.
16. märtsil 2023 lõpetasin dünaamilise meditatsiooni 21 päevase tsükli. Ehk siis tegin meditatsiooni iga päev, 21 päeva järjest. See oli vajalik ära teha õppeprotsessi sees.
Miks? Ja miks just 21 päeva?
Selleks, et mõistuses toimuks pööre. Selle ajaga suudab mõistus seda teha. Olen kohanud 21 päevaseid programme ka muudes erinevates toimingutes. Näiteks tehakse antiparasitaarset programmi ka 21 päeva jutti. Siin moodustab tsükkel ringi, milles saab parasiitide elutegevus kogu ulatuses haaratud. Nii toimub kehas protsesside tsükkel, kus miski teeb kehale ringi peale ja võimaldab kehal seeläbi muuta oma programmeeritust.
Teadsin, et millalgi on vajalik see teostada ja teadsin, et see aeg tuleb otsusest. Nii ma ühel päeval otsustasingi – nüüd. Tuli selline teadmine, et kui mõtteid mitte kuulata, siis on see tehtav toiming. Lihtsalt toiming, ei midagi muud. Ei mõtle seda, et alles esimene päeva ja 20 päeva jäänud jne. Lihtsalt ei mõtle midagi, mis oli või tuleb. Tead, et teed ja kõik. See toimis imeliselt. Nii möödusid minu 21 päeva. Vaid tegevuses.
Iga järgnev päev oli kehaliselt võimekam. Nagu ikka trenni tehes, hakkab kehas midagi muutuma. Tihenes hüpete sagedus ning oli jõulisem. Käte ülal hoidmine, nii hüppamise ajal kui ka vaatluse ajal, muutus aina tehtavamaks. Kord juhtus, et kõlari patarei sai tühjaks just vaatluse ajal, kus on tardunud olek 15 minutiks. See juhtus siis kui olin juba üle poole kordadest teinud. Ma ei teadnud ju, et ta ära kooles, sest sellel ajal muusika ei mängi. Olin vaatluses kui tajusin, et kehasse oli juba salvestunud alateadlik intervall kui kaua selline protsess käib. Tajusin, kuidas hakkasid signaalid tulema, et midagi on teisiti. Mitte nii nagu vaja. Ma ikka ootasin ja kohe ei usaldanud oma aistinguid. See oli midagi uut ja vajas korraks protsessi muutmist. Ootasin truult. Mingil hetkel ma siiski tegin seda ja märkasin kellalt, et olin seisnud pool tundi. Ehk siis 15 min. rohkem kui meditatsioon ette näeb. Analüüsimata käivitasin jätkuva osa ja lõpetasin alustatu.
Kehal tekib väga kiiresti programmi mälu, kui midagi pidevalt teha, oli selgitus. Nagu autosõidu õppimine. Algul vaatad pingsalt käike, hiljem on käikude vahetus sul juba käe sees ehk kehasse salvestunud.
Füüsilise vormi juures oli veel paljugi häid muutusi. Minu rahutud jalad jäid vaikseks, niigi rahulik olemine rahunes veelgi, kõht hakkas kahanema, verevarustus paranes, keha rõõmustas, energiat oli ülegi, uni muutus vähem vajalikuks.
Oli kordi, kus lihtsalt emotsioonide väljavalamise osas, olid emotsioonid kadunud. Hakkasin siis karjumise asemel urisema selle emotsioonituse peale. Koer selle peale haukuma ja mina tema järel haukuma, siis ulguma ja see küttis hästi. Kasutasin koera dressuuri enda peal ka teised korrad. Need toimisid hästi. Ei ole kuskil kirjas, mis moodi emotsiooni välja lasta. Selgus, et toimib igasugune viis. Sain peale selle kena väikese ohatise. Mis suhteliselt kiirelt ka kadus. See tähendab, et miski teema välja vupsas. Nii meditatsioon toimiski. Kogu selle aja mõistus imekombel ei streikinud, tal polnud midagi öelda. Viimasel ajal ta teab, et pole mõtet. See ei toimi. Pööre aga toimus!
Ma kohe seda ei osanudki täheldada. Lõpetasin 21 päeva meditatsiooni, siis tulid vahele kaks pikka tööpäeva ning üks täiesti vaba päev, kus ma puhkasin. Ja peale neid kolme päeva tuli kehalt kutse meditatsioonile. Aga palun, lubasin sellel tulla. Ja siis, vaatleja osas, kuskil lõpu poole, teadmata ajal, see juhtus…!
Mina kadusin, oli vaid vaatleja, kes märkas, et keha ei hinga. Vaatleja liikus hingetoru juurde ja vaatles pingsalt toimuvat. Kuidas selline asi on võimalik ja mis toimub. Vaatleja nägi, et hingetorru sisse ja välja liigub justkui vee laadne läbipaistev kogum. Hingetorru ja välja. See oli midagi väga veidrat. Vaatleja kuulis mõistuse häält, et äkki ikka proovid hingata, vaata mis saab. Vaatleja ei reageerinud. Keha reageeris ja hingas sügavalt sisse ja sügavalt välja. See oli väga veider tunne, justkui hingamist poleks vahepeal toimunudki. Seisund oli sama. Vaatleja vaatlusesse tungis mingi hetk järgmise osa muusika. Selles seisundis olemine oli väga kerge, keha polnud üldse tunda ja vaatleja kohaselt võinuks seisund teadmata kaua edasi kesta. Aktiveerusin, andsin käsu jätkata uue osaga ja siis see seisund kadus. Seisundi ajal puudus aeg. Ma ei tea kaua seisund kestis. Seda pole võimalik sellises olekus fikseerida ja pole ka oluline. Hiljem, kui jagasin toimunud lugu, arvati, et vaatleja võis vaadelda liikuvat praanat ehk eluenergiat. Sellisena teda tõesti kirjeldatakse.
Kuid see seisund vastas paljudele küsimustele inimese võimekusest ja sisemisest väest. On võimalik, et inimene suudab ilma hingamiseta eksisteerida nagu ka ilma toiduta ja veeta. See on meile ulme, kuid me keegi pole sellist väge endas arendanud. Seega ei saa me ka siin midagi väita. Maailmas on harukordseid juhuseid inimestest, kes toituvad päikese energiast ehk praanast. See on teatav askees, mida need inimesed teevad. On seda vaja? Ilmselt mitte. Kuid võimalik. Sellised kogemused avardavad meie teadvust ja valmistavad ette veel julgemateks kohtumisteks iseendaga. See seisund andis tugeva kohalolu tunde, ainult siin ja praegu täielikus tähelepanus.
Tänan selle sügava kogemuse eest!
