Sündimine

Päev oli kirgast talvepäikest täis, lumi krudises jalgade all ja lumivalget teeäärt piirasid kõrguvad vallid. Kui sedalaadi kaunis päev hakkas loojuma ja teise päevani oli jäänud vaid 15 minutit otsustasin tulla siia maailma Pakkaste perekonda :-). Mulle pandi nimeks Luule ja kokku sai Luule Pakkas. Tänaseks tean, et miski pole juhuslik. Luule kui luuletus, looja, kirjutaja, kirjapanija ja Pakkas kui jäätaja, külmutaja, säilitaja. Kokkuvõtteks mälestuste ja kogemuste koguja, kirjapaneja, talletaja, loomulik kuulaja ja üleskirjutaja, meelespidaja, minevikust õppija.

Mul polnud kahtlustki, et siin on imeline, sest kogu lapsepõlv selline oligi. Mu juuksed helkisid päikeses kui kuld ja naer oli nii nakkav, olin nagu lillelaps uskudes headusesse. Mul oli oma maailm kus elasin ja millisena seda nägin. Mu ümber lokkas loodus ja aias kasvas hulga õunapuid ja kreeke-ploome. Mind huvitasid täiskasvanute kogemuslood ja neile meeldis, et ma huvitusin nende juttudest.

Minu maailmas olid võlurid, maagid, elus loodus ja selles elavad müstilised olendid, kuningad-kuningannad, printsessid-pirintsid, sest ema luges mulle palju muinasjutte. Juba siis teadsin, et muinasjuttudes peitusid elu saladused ja elu elamise sügavad tõed, ma lihtsalt tundsin ja teadsin seda. Ka täna ma usun neisse ja aina tugevamini, sest nüüd näen ma neid tõdesid selgemalt, teadlikumalt ja mõistan jutustuste seoseid. Kõik me ju liigume oma kõrgema minani, tingimusteta armastuseni, jumalikku endasse, absoluti, tühjusesse. Heal lapsel mitu nime.

Kuid ma ei teadnud seda, et peale lapsepõlve alles hakkab elu ennast näitama ja minu karma mind trigerdama. Täieliku äratuse ja mõistmise, et tegelikult on siin «hädaorg», sain siis, kui lugesin David Icke. Nägin reptiile igal pool. :-) Mulle polnud ju tema karakterid võõrad. Neid sisaldasid ju ka muinasjutud.

Selleks hetkeks oli minu ego saavutanud oma haripunkti ja oligi paras aeg teda märkama hakata. Niisiis tuli katsumusi uksest ja aknast. Kohe kuhjaga. Ja nagu ikka, kui inimene on olukorras kus ta enam ei oska leida vastuseid, hakkasin hüüdma ahastuses taevaisa ja ta suunas mind. Meenutas mulle ikka ja jälle, et kuula oma sisehäält. Olin liikunud kogu oma teadliku elu sisehäält kuulates ehk oma intuitsioonile toetudes. Kuid rasked hetked, nagu teate, löövad meid kõikuma ja tekitavad ebakindlust. Müüri jooksmisest olid ka sarved nõnda hellaks taotud, et enam polnud isu. Oma hoolitsust oli kuhjaga teistele tassitud, et keegi ei kannatanud seda enam. Olin jõudnud kaunist muinasjutust oma loodud hädaorgu ja tasakaal oli kadunud. Tõdesin, et teiste muutmine ei vii kuhugi ja märkasin tungivalt, et ainus mida veel muuta saan olen ma ise.

Nagu ikka satuvad meie teele alati need inimesed keda me vajame. Ego küll pimestab meid ja me ehk kohe ei näe, kuid selgematel hetkedel on nad olemas. Nii juhtuski, et inimene kes oli kaks aastat mulle rääkinud Inimese Informatiivse arengu keskusest (IIKA-st), oli platsis ja selgitas kuidas see koht mulle sobiks. Kui lõpuks avasin tutvustava lehe kadusingi viieks aastaks sellesse maailma. Olen selle eest kõigele tänulik. Mõistsin ja leidsin enda, maailma endas ja maailma enda ümber. Miks ja milleks tuleme siia maa peale, mida see elu siin endast kujutab ja kuhu me liigume. Seda räägin nüüd teile, kes on jõudnud arusaamisele, et nii edasi minna ei saa või soovivad ennetada tulevaid jamasid, oma avatud monoloogil – «Kõik on süüdi!»

Täna ma tean, et sündisin müstikuna, elu eksistensiaalsete sügavate tõdede uurijana, kogejana. Võtan vastu elult kõik mis tal mulle varuks on ja luban endal kogeda. Tean, et vaid need päris kogemused annavad mulle tõelise arusaamise endast ja elust. Tean, et see on teistele hullus, sest lähedased on pidevalt soovinud mind nende eest hoida. Tean ka seda, et siin on vaja neil endasse vaadata. Vaid nii on võimalik mõista, selgitada elu keerdkäike ning saada oma sisemine tasakaal – Ise kogedes.

Olen täna siin, et armastada ennast ja usaldada intuitsiooni ja oma sisemisi veendumusi, vaatamata sellele kui ebaharilikud või ebatraditsioonilised need ka olla võivad. Mu potensiaal on suur, et viimistleda oma intuitsioonil põhinevate reaktsioonide kasutamise oskust. Minu jaoks on hea ja tervislik olla enesessesüüvinud ja teistele kättesaamatu, kui ma teen midagi mis mulle meeldib ja rahuldust pakub. Mulle meeldib anda edasi oma teadmisi ja näha kuidas inimesed mu silmade all avanevad, lastes neil minna uues olukorras, uue avarama vaatevinkliga.

Elan oma unikaalset identiteeti ja liigun alati ilu poole. Puhastumine kõiges. Olen väestatud omaenda tõega ja käesoleva hetkega. Mu väga unikaalne-originaalne perspektiiv, väljendusvorm võib tunduda nii geniaalse kui ka peast segasena. See kõik oleneb inimese vaatenurgast, kes tutvub minuga. Selleks, et teised mõistaksid, püüan kasutada lihtsat keelt, kuigi see ei õnnestu iga kord. Sest sügav intuitiivne implss juhib mu käitumist hetkest hetke, et vabastada mind oma hirmudest.

Kehastan potensiaali elada tõelise endana ja loon midagi tervislikku ja ilusat oma elus, mis mulle meeldib. Tunnustus ei motiveeri mind, ma täiustan ennast ise oma elu elamise protsessis ja mõjutan maailma enda ümber tehes seda paremaks ja ilusamaks, kui see siia tulles oli.

Liigun alati selles suunas, mis aitab mul oma hinge vabastada sinna kuhjunud mittevajalikust.

Seega järgmiseks sammuks valisin meditatsioonikooli, mille teekonda teiega ka jagan ja aasta pärast olete oodatud mediteerima. Milline sügavus on meditatsioonil ja miks just meditatsioon kirjutan selle rubriigi all.

Pikemalt minu kogemustest saate lugeda sellel imelisel kodulehel ja kohtumisteni, kui tunnete, et teil tekkis huvi.

Lubagem endal kogeda.

Luule Pakkas