Kirja pandud 5. mai. 2020.

Tegelik jumalikkus.

Olen juba kirjutanud, et nimetasin ennast  varasemalt lillelapseks. Sellel on oma tähendus minu jaoks. Justkui eraldatud reaalsest maailmast, omas maailmas elaja.

Minu lapsepõlv möödus suviti maal vanaema juures metsade ja aasade vahel, paberipoognate ja pliiatsite seltsis. Väikese tiigiga ja suitsusaunaga kohakeses nimega Härjakoorma.

Kasvasin peres, kus polnud kunagi juttu usust. Ei rääkinud sellest vanemad ega vanavanemad. Miks? Küsite. Ma ei tea.

Ma pole kunagi osanud ennast nimetada spirituaalseks ega vaimseks ega taimseks. Pole kunagi käinud templites või kirikutes teadmisega, et vaid seal on võimalik kontakt Jumalaga. Ma ei teadnudki täpselt mida need kirikud etendasid.

Mäletan kui koolis läks lahti leeritamise hullus, kuhu kõik soovisid minna. Ja mina ei mõistnud, miks peaksin midagi seesugust tahtma, mida kõik soovivad. Keegi ei osanud mulle lahti seletada miks see mulle vajalik oleks.

Pole kunagi lugenud pühakirju, käinud kirikus jumalat kummardamas ega ka seal palvetamas jumala poole. Seesugune religioossus pole olnud minu tee. Pole ka järginud teatuid praktikaid enda ja jumala leidmiseks.

Need teemad on olnud minu jaoks kauged, kuid teisalt väga lähedased. Minna sedakaudu pole olnud lihtsalt minu viis.

Olen kuulanud lugusid jumala otsingutest läbi selliste teede. Läbi teede, kus koguneb kokku kampa hulk inimesi. Mulle on elu näidanud, et inimesed ei leia pundis olles tõde tegelikust endast.

Hingel on minu jaoks täiesti teine tähendus. Hing on aus ainulaadsus ja ei vaja mitte mingisugust sõltuvust. Hing loob selles elus endale vabaduse ja kogemuspagasi teadlikult. See toimub alati üksi olles, mitte kambas. Tõde endast sünnib ainult üksinduses, vaikuses.

Nii minu lapsepõlv kui ka edasine elu on möödunud täielikus üksinduses. Lapsena mängisin teistega, kuid vaatamata sellele oli tunne üksik, mitte üksildane. Ma polnud ulakas laps, kuid   mõistmatu.

Hiljem on mind hurjutatud, et ei ela õiget elu, ei vasta ühiskonna kriteeriumitele, pole ilus, pole midagi saavutanud, lapsi kasvatada ei oska, raha teha ei mõista, rong on läinud, et mind tuleb õpetada kuidas elada jne. Kuulates ära hurjutused, mõistmata kellest jutt, kaasa tundes väljendajatele ning sellises olemises olen leidnud oma tõelise enda, oma hingestatuse, oma spirituaalsuse, jumala. Ma pole kunagi lubanud kellelgi enda eest seda teha. Kõik katsumused ja äpardused, pettumused ja muu olen omal nahal julgelt tunnetada soovinud. Mitte keegi teine ei saa seda minu eest ära teha. Vaid üksi oma tajude ja kogemustega olen saanud tunda oma spirituaalsust ehk tõelist ennast ja vaid läbi selle enda hingestatust, oma hinge ja läbi selle jumalikkust endas ja enda ümber.

Ma ei kummarda ühtegi religiooni. Kummardan Jumalat, jumalikkust, apsoluti, kõiksust, loodust – mis on kõik üks, olen teenimises, mitte valitsemises ja võimutsemises. Esmatähtis on see, et olen tajunud oma hinge olemust ja kõiksuse puudutust …

Iseendaga on olla täiuslik.

Täna saan öelda, et kui kellelgi tundub, et ta ei ela õigesti nagu ühiskond, kogukond või perekond nõuab, siis see on kamp. Kamp, kes on üheselt mõtestatud ega oma mitte mingisugust teadmist tegelikust teist ja tegelikest kõiksuse reeglitest. Ühiskond on kreenis, teadmatuses, hulluses. Et leida see tõeline vajalik otsitav, siis tuleb kõike teha kardinaalselt vastupidi. Ehk siis eralduda massist, hakata oma teadvust tõstma ja leida omale inimesed, kes aitavad jõuda oma sisemise tegeliku väeni ja äratundmiseni. Kui olete valmis, siis teie juurde saabuvad vajalikud inimesed. Selline tee on aga suur askeetlus, järjepidevus, distsiplineeritus ja siht. See ei tohi olla soov saavutada. Seda soovib teie EGO. See siht peab tulema teie seest, et jõuda kõrgema minani, jumalikkuseni enda sees, armastuseni, vaikuseni, vabaduseni. Tõstes oma teadvust selleks, et teada kuidas vabastada enda ümbert kõik takistused ja mõista eksistentsiaalseid tõdesid ning reegleid ning saada vabaks kõrgemaks endaks.

Kui Jumal oleks elevant ja meie teiega pimedad mungad, siis igaüks kompaks elevanti eri küljest, mis talle parasjagu ette elu poolt satub. Kes kompab elevandi külge, kes saba ja kujutleb teda siis sellisena nagu tunnetab teda olevat. Mõni saab elevandilt ka londiga, et mõista, teadvustada ja mõtiskleda miks ja kellelt? Mõni jalaga. Kuid kõik on teel ja ligidal elevandile. Mõni varem, mõni hiljem avab oma sisemise nägemise ja siis ta näeb ning teab kõike ja ongi kohal.