Kirja pandud 28.nov.2021.

Vabadus!

Täna sain teada missugune tugev tunne on olla vaba!

Sõitsime Cocoga turule. Meie pere koer Coco on suremat sorti Yorksiere terjer.

Cocot turuhoonesse sisse võtta ei tahtnud, sest ikkagi eriolukord!

Viskasin ta tagaistmele ja ütlesin, et oodaku!

Ennemalt on ta oodanudki, kuid täna nagu teades…!

Vaevalt sain autost välja ja tahtsin ukse kinni lükata kui jõudsin vaid öelda, aih…!

Läinud ta oligi!

Otsejoones üle turuplatsi jalad triiki voolujoonelise õhuga. Nii kiirelt, et ei jõudnud reageeridagi, vaid vaadata kuidas need väikesed jalad nii kiirelt suudavad liikuda, et neid nähagi polnud. Justkui terjerkera! Üks tagaajaja tormas paanikas järgi, teine tema kannul. Kurvid läbis väiksem tagaajaja piruette tehes ja isegi peaga maad puutudes! Vabadus aga ei vaadanud sinder tahagi! Ainult edasi! Ja kuhu, kui kaugele?

Hüüdsime rahvale, pidage jooksik! Lõpuks üks laps ajas käed – jalad laiali ja blokeeris vabadusejooksiku tee. Siin tekkis korraks seisak, tänu millele sai suurem tagaajaja jooksiku kasukast kinni ja vabadus lõigati taas!

No mismoodi peaks ühele terjerile selgitama, et nii kaotab ju hea elu! Aga kas vabadus sellest hoolib, ta soovib ju tunda ennast elusana, mitte magada päevi maha ilusal, soojal ja pehmel lambanahal! Elul on nii palju üllatusi varuks, milleks ennast mugavusse matta.

Seda me inimesed oleme teinud nii endaga kui ka oma koduloomadega. Muutnud oma elud igavaks ja elutuks. Sureme oma mugavuselus ja tömbistame ajusid.

Deemonlikus käskude – keeldude maailmas loome ebalike seadusi hirmus kõike kaotada. Kuid sügav mõtestatus on ju kuldses ütlemises: andes ära kõik, saad kõik…!

Mõistusel on sellest raske aru saada.

On meil aga julgust vabadust vastu võtta?

Siia jätkuks on hea lugu pioneerilaagrist, kus ka üks laps soovis vabadust sellest laagrielust, kontrollist, reżiimist ja pistis metsa jooksu. Päev päikeseline ja ilus, nautis ta metsalindude laulu ja vabadust. Aeg möödus ja reaalsus hakkas tunda andma. Kõht läks tühjaks ja ilm jahenes. Hakkas hämarduma. Peatselt oli nii pime, et ei näinud midagi. Metsas tekkinud ööelu hääled, pimedus ja jahedus hirmutas jooksikut. Ta nuuksus oma peidupaigas ja ei tundnud sellest vabadusest enam sugugi rõõmu. Vabadus oli hirmutav. Kaua ta nii vastu peab? Mõistus hakkas ulmemõtteid keerutama näljast, surmast selle läbi jne. ja hommikuks oli  jooksik vabatahtlikult naasenud laagrisse. Mida valida? Kus siis on vabam, laagris või metsas? Kus see vabadus siis elab?

Veel mõistmiseks reaalne lugu, kus hiinlased vallutasid Tiibeti ja vangistasid Tiibeti mungad 20 aastaks. Kui 20 aastat läbi sai vabastati mungad. Kokku oli tulnud palju reportereid, et küsida munkade käest, kuidas nad suhtuvad sellisesse hiinlaste käitumisse. Oodates sealt pahameelt ja kriitikat, mis oleks hea meedia artikkel. Kuid vastus üllatas neid väga! Tiibeti mungad tänasid Hiina valitsust, et nad võimaldasid neil 20 aastat tegeleda ise endaga sealjuures tasuta toidu ja eluasemega….

Lisaks minu enda lugu. Kasvasime koos samm haaval 23 aastat nagu elus ikka toimub, kui on areng. Kui olin lõpuks jõudnud elama oma majja, tundus mulle, et olin ennast suutnud aheldada varatusse seisundsse. Koosehitatud elu oli äkitsi koondunud kõik meespoole omandisse ja, et abielu meid ei ühendanud vaid kooselu, siis väljavaade üldse midagi eraldi leida oli nullilähedane. Pikemalt lahti seletamata lihtsalt selline seis. Tol hetkel koduperenaisena, suhtest välja kasvanuna, mitte mingisugust väljavaadet silmapiiril tundsin ennast nagu vangis, kust puudub väljapääs. Jaa, uks oli lahti, sain käija sisse ja välja. Mingit piiret, kuid ma ei näinud väljapääsu. See on see koht, kus märkasin enda pimestatust ja mõtte loodud väljapääsmatust. Ma ei osanud teisiti mõelda. Sootsiumis muster oli ju teada, mis sellistel puhkudel tehakse. See oli ka minusse juurdunud, kuid see ei aidanud lahendada minu olukorda. Pidi olema veel midagi, mida ma siis ei näinud, ei julgenud. Proovisin tavamustrit, polnud kasu, elu blokeeris kõik teed. Tööle minnes haigestusin. Isegi kui käisin vaid 6h päevas tööl. Kõik see pani mind sellisesse seisu, kus ei jäänud muud üle kui usaldada elu ja vaadata mida ta mulle pakub, sellisest seisundist väljumiseks. Selleks vaatasin sellele olukorrale julgelt otsa. Otsa oma hirmudele, oma piirangutele. Märkasin, et vaatan ennast ja mõistsin, et nii palju kui on inimesi on ka lahendusi, ning need võivad olla vägagi tavatud. Ja see oli ainuõige tee. Julgus eristuda ja olla voolamises nagu vesi. Siht silme ees voolates sinna kus hetkel võimalik ja nii see uks avanes mu mõttemaailmas, silmad hakkasid nägema avaramalt ja minu meel ei tundnud ennast olevat enam vangistuses. Leidsin läbi selle oma tõelisuse. Väliselt teistele ilmselt ei muutunud suurt midagi. Kuid sisemuses muutus aga terve maailm. Vabadus elas minu sees, mitte väljas. Ja ma leidsin selle.

Vabadus elab meie endi sees. Isegi vangistuses saame tunda ennast vabana. Kummaline. Jah. Kõik on kinni vaatenurgas.