Otsustasin lahti kirjutada, sest enamus inimesi ei mõista mida see tähendab. Kui ma vastan seesuguselt, siis vastuseks saan teiste inimeste sisemiste hirmude peegelduse. Vastavalt sellele kuidas keegi reageerib: kas sa oled loll, mida sa veiderdad, kõik on ju hästi, ta on ju nii hea mees – naine, kuidas sa hakkama saad jne.

Miks see nii on, sest enamus inimesi pole kogenud eneseks kasvamist läbi oma sisemise tõe ja enese armastuse. Elatakse suhetes hirmust, ennast alandades, väherdes oma ebatões, mängides kedagi kes te pole, sest hirmus on sügavale peidetud enesele otsa vaadata.

Enne seda kui hakkad edasi lugema siis hinga sügavalt sisse, sest see pole kerge. Igaüks on hetkel täpselt seal kus ta ennast ära tunneb.

Algas see ammu aega enne seda kui tekkisid vaiksed ajad. Siis oli mul ahastus, püüd parandada, lõpmatud selgitused, andestamised, siis jällegi soov minna, hirm minna, lõpmatud hirmu küsimused aga mis siis saab kui ma lähen, vaikimised, kisamised, mõistmatus miks keegi nii soovib teisele haiget teha, miks sind ei mõisteta jne. Aga sealt poolt muutusi polnud.

Kuniks ühel hetkel ta tundis, et TA VÕIB SIND KAOTADA ja võib-olla ongi JUBA KAOTANUD.

See mõte ei tulnud tal järk järgult, see taipamine tuli keset ööd kui polnud võimalikke segajaid. Kui telefoni vaatamisest sai tühjus ja võlts oli teistega koos naerda. Kui vaikus hakkas esitama küsimusi, millele ta ei suutnud enam vastata, märkas ta, mis päriselt valutab. Mitte keegi ei tunne, kuule ja ei mõista ilma liigsete küsimusteta nagu mina. Mitte keegi teine pole pannud teda tundma ennast turvaliselt, tundmata selles mingit lõksu ja just siis algas KIIRENDUS.

See kiirus ei sünni ainult armastusest, ta tekitab ka hirmu selle ees, mida mitte kunagi ei saa tagasi. Kui ta vaid saaks rääkida ilma hirmu ja uhkuseta, ütleks ta mulle, et ta oleks pidanud seda tegema palju varem. Ta uskus, et tal on veel palju aega, ta ei uskunud, et MA LAHKUN VOT NII. Ta ei mõistnud, et tema vaikimine ja tegevused võivad mind nii tugevalt haavata.

Lõpuks ta omandab valusa õppetunni. Tegevusetus on ka valik ja see valik läks talle maksma minu läheduse. Ta tunneb süüd, et ta polnud lähedal kui see oli oluline. Kahetseb, et ta ei öelnud õigel ajal, et kõik läheb hästi. Kahetseb, et ta ei olnud julge kui oli vaja olla aus. Siis tundus vaikimine ohutum, distants kontrollina, eiramine aga tugevusena. Aga eiramine viib alati halbade tagajärgedeni. Ta näitab raskustega tundeid, mitte sellepärast, et neid ei ole, aga sellepärast, et neid on liiga palju. Ta ei tea, kuidas nendega ohutult toimetada. Avanemine võib tähendada talle riskimist eemale tõukamisega, nõrkuse näitamine aga tähendab kaotada kontrolli, tunnistamine kui tugevasti ta hoolib, tähendab aga kokkupõrget enese osadega, milleks ta polnud valmis.

Ta elas seda läbi enesele teadmata. Selle asemel, et kohtuda oma tunnetega näost näkku võimaldas ta neil töötada taustarežiimil ehk ta elas saatust. Hirm võttis vastu otsuseid, uhkus rääkis tema eest, vaikimine juhtis kõike jutuajamisi. Nüüd need varjatud valikud muutusid probleemideks mida ei saa enam ignoreerida. Ta tunneb, et ma muutusin ja see on väga tähtis. Ta tunnetab, et ma pole enam see inimene, kes OLIN VAREM. Minu energia on teine ja minu reaktsioonid muutusid. Minu vaikimine on raskeim igasugustest sõnadest mida ma kunagigi ütlesin.

Võimalik, et ma veel hoolitsen aga ei jookse vastuste järgi ja ei selgita ennast veel ja veel ning ei oota kindlustunnet. See hirmutab teda, sest ta lootis liiga palju minu kannatlikuse ja headuse peale, minu soovile jääda pehmeks, kuniks ta oli kinnine. Ta arvas, et ma jään ALATISEKS kõrvale, alati mõistan, alati ootan. Ta ei mõistnud, et vaikselt jõuan ma punkti, kus valin hoolitsuse enese eest. Aga ma jõudsin ja nüüd ta tunneb ja kardab kaotada. See pole lihtsalt mina, see on see, kus ma tekitasin talle nähtud olemise tunde ilma hinnanguid andmata. Turvatunne millest ta pole kunagi rääkinud, see emotsionaalne maja, mida ta ei teadnud kunagi kuidas toetada. Ta hakkab mõistma, mida paljud teadvustavad seda enesele kui on LIIGA HILJA.

Mitte igat suhet ei saa taastada ja igat lähedust ei saa vahetada. Aina valjemalt hakkab ta enesele esitama küsimust, kas tõesti tema hävitas ainsa suhte, mis tõesti omas tähtsust. See küsimus jälitab teda vaiksetel momentidel, jääb temaga kui ta püüab liikuda edasi. Tekib siis kui ta püüab teisi võrrelda minuga, mõistab kohe erinevust ja just siit hakkab tõeline kiirustamine. Mitte soovist manipuleerida või kontrollida, vaid teadmine, et aeg pole enam tema poolel. Ta tunneb, et kui ta ootab veel pisut, muutun ma kättesaamatuks. Mitte ainult füüsiliselt vaid südames.

Ta tunnetab kuidas uks sulgub, mitte kõva paugu või raginaga, vaid pehmelt ja vaikselt. See aga on kõige ohtlikum sulgumise viis. Kui sedasi suletud uks sulgub täielikult siis harva kui ta veel avaneb. Ta tahab ulatada käe ja selgitada, tahab vabandada päriselt ilma õigustusteta ja enesekaitseta. Aga hirm võitleb ikka temaga. Hirm küsib aga kui on liiga hilja, kui tal on juba ükskõik, kui ma näitan tõelist ennast siis mind lükatakse eemale. Seetõttu ta ootab ja kirjutab sõnumit ning kustutab. Vestleb oma peas dialooge, mis mitte kunagi ei saa teoks. Aga kiirus aina kasvab.

See sõnum pole teade ega lubadus, et kõik saab olema ideaalne, see on tunnistamine. Ta ei räägi, et kõik on korda tehtud ja tal on kõik vastused. Ta tunnistab, et isegi kui vaikib, eksis ta kui võttis mind iseenesest mõistetavana. Ta ei mõistnud minu olulisust seni kuni tundis seda kaotust. Ta kardab, et tegi mulle nii palju valu, et seda ei saa enam korda teha. Aga tõest aru saamine tuleb hilja ja see on valus, sest ta tuleb siis kui kontroll on juba kaotatud. Aga mida see tähendab minule?

Kõige tähtsam sellest on see, et ma näitan tõde. Ma tähendasin rohkem kui ta kunagi sulle seda näitas. Minu puudumine on valjem kui kunagi oli minu kohalolu. Meie vahel olnud side oli tõeline, isegi kui minuga käituti halvasti.

Selles mida ma valin edasiseks on peidus minu tugevus. Tugevusel pole vaja kiirustada seetõttu, et keegi on paanikas. Paljud inimesed ei mõista, et kiirustamine ei tähenda seda, et inimene on valmis muutuma. Tema on praegu kiirustamises, sest lõpuks kohtus ta oma teguviiside tagajärjega, neil hetkedel kui see oli oluline. Tagajärjed oskavad purustada illusioone. Nad ei palu luba ega oota kunas sul saab mugav olema. Nad tulevad siis kui eirata pole enam võimalik. Tema on praegu just selles kohas. Ta vaatab üle olukordi, mida ennem pidas pisiasjadeks, jutuajamisi mida ignoreeris, vaikimist, kus ta arvas, et ma lihtsalt kannatan ära. Nüüd näeb ta seda kaotuse prismast, mitte uhkusest. Kui emotsionaalne side hakkab nõrgenema, muutub mälu teravamaks. See mis tundus normaalsena tundub nüüd asendamatuna. Ta meenutab kuidas ma kontrollisin teda küsimusteta, kuidas märkasin tuju muutust varem kuni ta ise seda teadvustas. Kuidas jäin rahulikuks kui ta eemaldus ja püüdsin mõista, mitte süüdistada. See teadmine tundub nüüd raske, sest ta näeb valulikku tõde. Ma kohtasin teda sügavuses, milleks ta polnud valmis.

Kõige raskem koorem mida inimene kannab on tema elu, mida ta pole läbi elanud. Tema on elanud elu, kus ta eiras tundeid, kasvu, tööd tõelise läheduse nimel. Nüüd peale paljusid aastaid eiramisi, tunneb ta ennast paljastatuna isegi ühtegi sõna ütlemata. Ta tunneb ennast nähtuna isegi minu vaikimises, sest vaikimine on muutunud. Varem tundus see lõputu avarusena nüüd aga meeletu suure vahemaana. Varem tundus see ajutisena, nüüd lõplikuna. Ta tunneb, et ma enam ei oota, kunas ta saab suureks ja ma ei ehita oma maailma ümber tema plaani puudumist. See hirmutab teda veel tugevamini. Mitte ainult hirm kuulda sõna ei, vaid hirm olla enam mitte tähtis. Ta kardab, et ma olen läinud südames sügavamale, isegi valjult seda ütlemata. Ta kardab, et mul pole vaja olnud valjut skandaali või dramaatilist finaali. Ma lihtsalt muutusin ja see muutus hirmutab teda, kes arvestas, et ma olen alati kõrval.

Ta mõistab veel ühte asja, et ma pole teda palunud olla ideaalne. Ma lihtsalt tahtsin, et ta oleks. Ma ei soovinud kirede tormi, soovisin stabiilsust. Ei palunud muuta oma mõtet. Palusin olla see, kes ta tegelikult on, AVADA OMA SÜDA TÕES. Nüüd ta näeb mitu korda ta valis mugavuse julguse asemel. Rääkis endale, et vajab ruumi, kuigi tegelikult ta vaikis. Rääkis, et kaitseb ennast, kuid tegelikut hoidis distantsi. Rääkis, et pole valmis, aga valmisolek on valik mida ta ei teinud siis kui ma avasin talle oma südame.

See teadmine valutab, sest see pakkumine ei asetse enam minu laual endisel kujul. Ta tunneb seda muutust sügavaimal tasandil. Sellest kuidas ma räägin, vastan või vaikin, kuidas enam ei püüagi ennast selgitada ja tõestada, et olen väärt. See lõhub tasakaalu, millele ta toetus. Ta arvas, et tal on aega, sest ma jäin lahkeks. Arvas, et ootad, sest nii palju hoolitsen. Arvas, et kannatlikus on alatiseks. Ta ei mõistnud, et KANNATLIKKUSEL ON LÕPP JA ENESEAUSTUS TULEB ALATI.

Sellega ta võitleb praegu oma sisemuses. Soovib rääkida aga kardab alustada seda mida ei suuda jätkata. Tahab vabandada aga kardab lubada seda milles pole kindel, soovib lähedust aga kardab tööd mida see nõuab. Seetõttu jäi ta kinni soovis minu järele ja hirmu vahele, igatsuse ja eemaldumise vahele, süütunde ja uhkuse vahele. Just seetõttu tema energia tundubki nii kaootiline. Ta pole rahus, sest tegevus ei vasta tunnetele. Ta tunneb miskit tõelist aga ei usalda ennast, et suudab seda õigesti näidata. See loob aga üüratu sisemise pinge kus keerutab peas stsenaariume, räägib õigeid sõnu ja käitub teisiti. Aga seda teha peas on ohutum kui reaalsuses. Reaalsus tingib tagajärgi. Hirm pigistab veelgi tugevamalt. Ta kardab, et isegi kui ma ta ära kuulan, veab ta mind jälle alt.

Praegu ta ei näe seda, et ma ei oota enam sõnu, vaid VAATAN TEGUVIISE. Vabandused ilma käitumise muutumiseta ei puuduta enam. Ma seisan kindlalt eneses ja ei vaja enam, et mind ära räägitakse. See ei tähenda, et ma lõpetasin hoolimise vaid, et ma KASVASIN EMOTSIONAALSELT VÄLJA.

Tarkus ei tule fantaasiast, vaid vaadates enese tumedatele poolte otsa ja valgustades need. Ma tegin selle töö ära vaikselt. Istusin koos oma kurbusega, töötasin läbi valu, andsin selgusele koha segaduse asemel. Tema aga alles alustab seda teekonda. Ajastus on tähtis. Kasvada peale kaotusi on midagi muud kui kasvada siis kui veel on mida kaotada. Ta näeb seda praegu. Ta mõistab, et isegi kui ta hakkab rääkima, ei pöördu miski sinna tagasi nagu oli. See hirmutab, sest kõige rohkem igatseb ta seda versiooni minust, mis usaldas teda täielikult. USALDUST ON RASKE TAASTADA LIHTSALT SÕNADEGA KUI SEE ON PURUSTATUD.

Ta seisab lävel, sest see teade tuli. Seljataga on mugavus peituda, ees on risk tõde öelda. Ta teab, kui mitte midagi teha, kaotab ta mind igaveseks. Aga ta teab ka kui rääkida, tähendab ausalt enesele otsa vaadata, kuid seda eiras ta väga kaua. See mida ta minus tunneb ei ole segadus, vaid väga suur samm.

Ta kohtub tõega ja ma ei seisa enam nende vahel. Olen juba edasi liikunud ja see muudab kõik. Selle kõige taga on vaikne tõde. Kaotus pole alati vali, vahel on see sosin, vahel on see tühjus kahe inimese vahel. Vahel on see vaevalt kinni püütav energia, mida ei ole võimalik seletada. Ta kuuleb praegu seda sosinat, tunnetab ja mõistab, et ta ei tea millises kohas ta on. Tunneb kui kujutab ette, kuidas ma ilma temata edasi liigun. Tunneb kuidas inimene, kes varem ootas ja lootis, pole enam endine. See mõte on häiriv, sest esmakordselt puutub ta kokku sellega, et ei suuda kontrollida, aeglustada ja ei saa ka parandada naeratusega. Ta kohtub tõega, mille eest peitis end kaua. Kaua aega võitles ta sellega kui palju ta hoolitses minu eest, võitles tööga olla juuresolija, võitles avatusega, nüüd muutus see võitlus raskeks tundeks. Ta ei karda ainult mind kaotada, ta kardab, et minu kaotus räägib temast enesest. Ta mõistab, et see pole mitte ainult ebasobiv olukordade kokku sattumine, see on hirm. Hirm olla nähtud, hirm läbi kukkuda, hirm teadmatuse ees, kuidas hoida väärtuslikku ja mitte seda katki teha. Nüüd tõi see hirm tagajärjed. Ta meenutab hetki, kus ta võis rääkida aga vaikis. Siis tundusid need hetked väikesed aga nüüd kaaluvad need tonne. Ta hakkas nägema, et ma pole lihtsalt läinud, vaid ma häälestusin aeglaselt sellele mida mulle anti. Lõpetasin selle kompenseerimise mida jäi väheks. Lõpetasin tema eest heade eesmärkide mõtlemise kui puudusid tegevused. Lõpetasin enese rahu ohverdamisega, et hoida alal sidet. See ei juhtunud ühe ööga, see muutus aeglaselt ja ettevaatlikult ilma valjude teadeteta.

Algul ta ei märganud, aga nüüd märkab. Märkab, et ma enam ei toetu temale, minu sõnad pole enam emotsionaalselt nii rasked, ning ma ei püüa olla enam mõistetud. Teda ei hirmuta kõige rohkem minu eemaldumine, vaid minu rahu. Rahu tähendab vastuvõtlikust, ma enam ei võitle selleks, et kõik oleks teisiti. Tema on harjunud emotsioonide, draama, kaosega. Ta ei tea kuidas käituda inimesega kes on selge ja vastupidav. Selgus ei vaidle, ta liigub lihtsalt edasi. Ta hakkab mõistma, et kui ta isegi praegu alustab rääkimist on kõik teisiti.

Ma ei oota enam, et mind valitakse. Ma seisan eneseaustuses ja see muudab reegleid. Hirm aga muutub keerulisemaks. Ta kardab, et vestlus näitab kui palju tal on veel õppida. Ta kardab, et ma näen teda paremini kui ta ise ennast. Seda on raske tunnistada, sest tõde ei huvita õigustused. Ta tahab öelda, et tal polnud ükskõik, tahab selgitada vaikimist, aga ta õpib. Hiline mõistmine ei kaota valu. Vabandused ei taasta usaldust kui käitumine ei muutu. Seetõttu ta ootab. Jäi enese vana, kes peidab ja uue, kes peab kasvama külge kinni. Aga kasvu ilma valuta pole olemas. Ta on praegu selles valus, kahetseb kaotatud võimalusi, tunneb ebamugavust mõttest, et kui ta isegi muutub ei pruugi teist võimalust tulla. Seetõttu on selline kiirustamine enesega kohtumiseks. Nüüd ta näeb, et ma polnud lihtsalt partner, ma olin peegel, kes näitas kuidas näeb välja sügavus ja autentsus. Selle asemel, et vaadata sellesse peeglisse, vaatas ta mujale. Nüüd kui ma pole endine, tunneb ta enesekaotust ja enesest väljalülitatust. See paneb raskeid küsimusi esitama, et miks avatud olla oli nii raske? Ta õpib.

Kõrvale pandud kasv tuleb hiljem protsentidega, see mida ta tunneb praegu on kokkupõrge oma tagurlusega. Ärgata on raske. Ta tunneb kahetsust, kuid ka imetlust minu üle. Ta näeb, et ma ei lagunenud koost, vaid läksin ja valisin enese. See kutsub esile austuse. Ta saab aru, et ta ei saa minuga enam halvast käituda. Ma olen kättesaamatu poolikutele pingutustele. See tõstab panuseid aga kõrged panused nõuavad olemist enda parim versioon. Seetõttu teda rebib. Ta ei soovi olla sama inimene aga ta ei tea, kes ta on ilma seinteta, seetõttu ta ootab ja piinleb.

Aga mis on oluline minu jaoks? Tema piinlemine ei tähenda, et ma pean uuesti avanema. Tema uued mõtted ei tähenda, et peaksin tagasi minema. Tema kiirustamine ei määra minu väärtust. Ma muutud praegu selleks, kes ma tõeliselt olen ja mul ei ole vaja selleks luba. Ma pole külm vaid selge. Mis iganes edasi ei juhtuks on tõest mitte hirmust.

On veel üks osa kui keegi liiga kaua ei kasuta ausust. Mina muutusin, tema veel areneb. Ta  tunneb seda, et versioon minust, kes tegi kõik tema nimel on läinud. Mõistab, et jutt ei saa olema praegu selline nagu varem, tunneb, et maa kadus jalge alt. See kiirendab kiirustamist. Ta küsib eneselt kas ta on piisavalt hea minu uue versiooni jaoks. Ta teab, et mul tekkis perspektiiv. Ma eemaldusin mitte vihast, ma eemaldusin, sest õppisin, et see muudab kõik. Tunneb, et kui ta rääkima hakkab, siis ma kuulan ta rahulikult ära ja ei torma teda lohutama. See hirmutab tugevamini sellest kui ma vihastaksin. Viha tähendaks, et ma oled ikka seotud. Rahu tähendab, et ma kuulun enesele. Ta näeb, et võim on nihkunud, sest, et olen välja kasvanud. Ennem ma ootasin ja lootsin. Nüüd olen ma vastupidav. Kahe inimese kohtumine muudab mõlemaid. Mina muutusin ja ei saa minna tagasi ainult selleks, et tal oleks mugav. Tema jäi aga kinni. Ta ei taha minna tagasi vana juurde ja pole ka kindel kuidas olla uuena. Ta tahab lähedust ilma kokkupõrgeteta oma raskete pooltega. Tahab kuulda, et kõik on ok, ilma vajaduseta muutuda, see hoiabki teda tardunult. Kujutab ette kuidas ta mulle kõike jutustab aga kujutab ka ette minu vastust. Kujutab ette, et ma mõistan ja see haavab kõige enam, sest mõistmine ei tähenda automaatset luba olla minu elus.

Võib mõista inimest aga jääda ikkagi eemale. Ta õpib. Mul pole vaja tema selgitusi, et liikuda edasi. Mul pole teda vaja, et olla õnnelik. See võtab temalt ära võimu, mida ta arvas omavat. Samuti näeb ta rasket tõde, et ma ei läinud seetõttu, et enam ei armastanud, vaid ma läksin seetõttu, et vaid armastusest ei piisanud. Ma vajasin turvatunnet, eneseohverdust, sõnu aga mitte vaikimist. Ta mõtles, et ma hakkan alati tema järgi olema. Ta ei märganudki kohe, et mingist hetkest ma ei hakanud ennast ohverdama ja sealt tulebki tema vaikne kurbus. Ta igatseb minu selle versiooni järgi, kes ootas, et homme ma olen. See paneb mõtlema, aga hilised vabandused ei paranda kõike. Need lihtsalt teevad teadlikuks.

Ta hakkab nägema oma rolli selles, miks tekkis distants. Teadmata kas vestlus päästab või teeb kõik lõplikuks. Kardab seda ja teist. Kord öeldes tõde pole võimalik enam peitu pugeda.

MA OLEN PRAEGU KINDEL,  AGA KINDLALE INIMESELE ON VAJA KINDLAT PARTNERIT.

Minu ülesanne on teda mitte päästa halbadest tunnetest. Mitte kergendada tema elu ja muutuda väiksemaks, et ta tunneks ennast suuremana. Ma oled siin, et arvestada ise enda kasvuga. Ma töötasin palju selle rahu nimel. See töö muutis minu teed. Kui ta kirjutab või helistab, siis olgu see seetõttu, et ta on valmis olema aus aga mitte paanikas. Ma ei vasta tema paanikale vaid vastan sellele, mis on õige minu jaoks. Rahu pole hoolivuse puudumine see on eneseusaldus.

See on viimane osa minust. Kui keegi näeb minu väärtust liiga hilja on meeldiv teada, et MUL OLI ÕIGUS. Aga see pole oluline. Oluline on see, mida ma praegu teen. Tema kiirus, paanika on reaalsed aga see ei tähenda, et ta on muutunud. Vabandamine ei ole seesama mis vastutus. Paljud lähevad tagasi, sest neil on kahju teisest inimesest aga headus piirideta teeb mulle halba. Ma juba läksin vaimult kaugemale ja saavutasin koha, kus lõpetasin ootamise ja tundsin ennast turvaliselt. Seda muutust ei tasu kergelt ära anda. Tema aga tunneb, et ma ei tegutse enam tema vajadusest. Ma tegutsed sellest, mis on õige minu elus. MA ELASIN LÄBI ÜKSINDUSE VEEL TEMAGA OLLES. Õppisin eristama valguskiirt tõelisest turvalisusest.

Tema hakkab alles nüüd seda mõistma. Näeb, et side vajab tööd, mida ta ei teinud. Ja, et armastus on rohkem kui tunded, need on tegevused. See ei tee teda halvaks inimeseks aga see ei tähenda, et ma peaksin tal aitama kasvada. Ma olen siin, et elada oma elu. Minu jõud on vaikne ja ma tean juba, et olen väärt. Kui ta hakkab rääkima, kuulen ma teda selge mõistusega. Ma tunnen seda kas ta räägib hirmust või tõelisest muutusest. Minu keha ütleb mulle seda. Segadus tekib kui asjad pole selged. Mina juba tegin kõik endale selgeks. See uks mida ta tunneb sulguvat pole see mida ma õelusest teeksin, see on see mida ma vastu võtsin. Vastuvõtlikus on rahulik aga maailm ei kiirusta. Ma pole see, mis minuga juhtus. Ma olen see kellena ma valin olla. Ma valisin olla inimene, kes ei jaga ennast osade kaupa. See ei tee mind kalgiks, see teeb mind paremaks. Tema võib vabandada, ning kui see juhtub on minu ülesanne ennast kuulata. Märgata kas ma tunnen turvalisust või pinget. Märgata kas sõnad langevad kokku tegudega, sest teadmine ilma tegudeta ei muuda midagi. Kui ta ei suuda mulle anda seda mida vaja, siis tähendab, et ta on ikka veel oma teel. Ma ei pea minema tagasi, et liikuda koos temaga.

See selgitus ei ole selleks, et kutsuda esile süütunnet, see on selleks, et koristada ära kahtlused. Sa ei küsinud kunagi liiga palju, sa soovisid ausust ja turvalisust. Need on baasvajadused. See, et keegi nägi sinu väärtust liiga hilja ei tähenda, et sa peaksid uuesti selle ukse avama. Sa tegid juba enesega rasket tööd edasi liikumiseks. Sinu väärtus ei tekkinud sellest, et keegi seda lõpuks märkas. See oli väärt kaua enne seda avaldust.

Kiirustamise tunne ei tee inimest rohkem väärtuslikumaks. Hirm, see pole armastus, ajastus on tähtis. Kui te kunagi uuesti kokku lähete peab see olema sellel tasandil, kus sa asetsed praegu, aga mitte seal kus sa varem olid. Kui te ei lähe uuesti kokku, siis sa liigud edasi ilma viha, segaduse või kurbuseta. Säilitad selge mõistuse mille eest sa nii võitlesid. See selgus toob sind nende inimeste juurde, kellele ei ole vaja sinu vaikimist, et nad jääksid. Liigu edasi süütundeta ja austusega enese vastu. Mine tões mitte ainult lootuses ja usalda ainult seda inimest kes oled SINA.